"Igav ei olnud see ekskursioon kindlasti, on palju mida meenutada, aga siiski ei sooviks kellelegi sellist põnevust. Asi oleks võinud hoopis hullemini lõppeda," kirjutab Konnula oma blogis. Margus Konnula oli saatjaks oma poja Herberti klassireisil, kus osales 12 õpilast, õpetaja ja mõned lapsevanemad.

"Numbrid on karmid. Politseile oli juhtumist teatatud 14.53, meie sooritasime oma ostu pisikeses kaupluses 14.59. Olime poes sees ilmselt 5-10 minutit, täpsemalt on raske öelda. Surmaauto sõitis 600 meetrit, tema hoog oli 80 km/h. Liikus meie suunas, umbes 250 meetrit enne meid rammis kaubamaja," jätkab Konnula ja lisab, et olukorra tõsidus jõudis neile kohale aegamisi.

"Alguses kõndisime isegi lähemale vaatama, et mis on juhtunud. Siis meid kästi kiiresti joosta, tegelikult ei saanudki aru, mida öeldi, ja kas rootsi või inglise keeles. Aga oleks nagu pommist juttu olnud, igatahes oli selge, et tuleb võimalikult kiiresti võimalikult kaugele jõuda," lisab ta.

"Enne reisi rõhutati ikka, et saan veeta kvaliteetaega lapsega. Ja seda see oli, kindlasti oli parem olla sel hetkel oma poja kõrval kui temast sadade kilomeetrite kaugusel," on Konnula kindel.

"Omaette ehmatus oli minu jaoks, kui teiste eestlastega (neid oli terrorismipiirkonnas tol hetkel päris palju) hiljem laeva peal kogemusi vahetades ja nende tehtud pilte vaadates, avastasin, et olen sellest kunagi luuletuse kirjutanud. Umbes aasta eest kirja pandud lõbusast sõnamängust oli saanud karm reaalsus," lisab Konnula lõpetuseks.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena