1. "Torino hobune" ("A torinói ló", 2011)

Filmikunsti pärlite hulka kuuluva Bela Tarri viimane film pole kergete killast. Pikad imeilusad ja nõtked, aga pidevalt muutuvad kaadrid saadavad kahe tegelase rutiinseid tegevusi, kuid Tarri käsitluses on midagi nii ürgset, et iga kaader on elamus omaette. Puhas seisundifilm, mis ei tohiks karastunud filmihuvilisele olla midagi ületamatut, aga tavapublikule kehtib siiski hoiatus, et see film pole igaühele. Tegu on minu silmis puhta kunstiga ning filmi algusstseen, mis on tegelikult üks pikk kaader, on ehe näide Tarri kohati väljakannatamust lõppematuid ja seeläbi misantstseeni meisterlikkust eksponeerivaid kaadreid täis stiilist.

2. "Pimeduse rüütel" ("The Dark Knight", 2008)

Christopher Nolanit võib praeguse seisuga nimetada Hollywoodi blockbustereid loovate režissööride seas tõeliseks autorikino esindajaks, sest žanrist sõltumata on ta ikka ja jälle toonud rahva ette filmi, mis pöörab senised arusaamad popkorni filmidest pea peale ning "Pimeduse rüütel" oli kindlasti üks neist.

3. "Kurjuse puudutus" ("Touch of Evil", 1958)

Orson Wellesi "Kurjuse puudutust" peetakse nii režissööri parimaks filmiks kui ka klassikalise film noir žanri ehedaimaks näiteks. Filmi algustseen paneb kohe paika pinge ning näitab, milleks on kaamera võimeline tõelise meistri juhendamise all.

4. "Ükskord Metsikus Läänes" ("Once Upon a Time in the West", 1968)

Sergio Leone vestern legendaarse Ennio Morricone muusikaga ja Claudia Cardinale, Henry Fonda ning Charles Bronsoniga peaosas on kohustuslik igale vesterni fännile.

5. "Tänapäeva apokalüpsis" ("Apocalypse Now", 1979)

Vahest üks uuritumaid algusstseene üldse on pähe kulunud igale filmikooli õpilasele, sest kohe kindlasti vaadatakse ja analüüsitakse seda pea igas montaažiloengus.

6. "Reamees Ryani päästmine" ("Saving Private Ryan", 1998)

Tänase päevani unikaalne, julge ja pööraselt haarav Normandia dessandi Omaha rannikul maabumist kujutatav esimene osa filmist on tehniliselt nii võrratu, et sellelt on võimatu silmi pöörata. Algusstseeni operaatori - ja helitöö on siiani fenomenaalne, sest paneb vaataja keset brutaalselt lahingut. See võtab lausa hingetuks.

7. "Star Wars", 1977

"Star Warsi" esimene kaader on olnud 1977. aastast saadik eeskujuks paljudele teistele filmidele. Algusstseen paneb liigsete sõnadeta väga täpselt paika, mis maailmaga on tegu ning mis on kaalul.

8. "Vääritud tõprad" ("Inglourious Basterds", 2009)

Quentin Tarantino filmid algavad alati väga huvitavalt ("Marukoerte" ja "Pulp Fictioni" restoranistseenid), kuid "Vääritud tõprad", mis on minu silmis režissööri parim film, teeb midagi täiesti teistsugust: see on filmist peaaegu täiesti eraldiseisev osa, mis paneb paika maailma, peategelased ja režissööri arenenud stiili.

9. "2001: Kosmoseodüsseia" ("2001: A Space Odyssey",1968)

Kõigi aegade parimaks ulmefilmiks nimetatud Stanley Kubricku "2001: Kosmoseodüsseia" algustseen võtab sõnatuks nii muusika kui ka algustiitritele järgneva pika stseeniga inimkonna koidikust.

10. "Tagaaken" ("Rear Window", 1954)

Alfred Hitchcocki vahest üks parimaid film algab ja lõppeb aknaga, mis sümboliseerib filmis inimsilma või kaamerat. Kogu film on tegelikult üles võetud ühes toas ja vaataja näeb kõike toimuvat ühest aknast.