ARVUSTUS | "Viiskümmend vabastatud varjundit" on äraütlemata kehvake tükk filmikunsti
Kirgliku fännidearmee ja erakordselt nõmeda muusikavalikuga (päriselt ka – mingi 16-aastase tiinekatšiki Spotify playlist on taustaks pandud või?) seeria kolmas osa jätkab sealt, kust eelmine pooleli jäi... vähemalt nii ma eeldan, sest ega ma õigupoolest teist peatükki enam ülemäära selgelt mäleta. Igatahes on filmi kangelased Christian Grey (Jamie Dornan) ja Anastasia Steele (Dakota Johnson) parasjagu abiellumas, kuid rõõmu ei jätku kauaks – keegi tahab noorpaarile paha teha. Kuri mees ajab vastabiellunuid autoga taga ja murrab korterisse sisse – noh, teate küll, ajab sellist klassikalist kurja mehe teemat, sest igal korralikul filmil on ju ikka intriigi vaja.
Suhtedraamat jagub ka, aga millegipärast on seekord otsustatud, et põhiline konflikt on vaja näpata mõnest spiooni- või krimifilmist. Ma isegi ei tea, kas see töötab lõppkokkuvõttes filmi kasuks või mitte, kuna teoreetiliselt asendab thrilleri aspekt kehva dialoogi ja läilat melodraamat. Samas on kogu see kurikaela teema nutuselt pealiskaudne ja lihtlabane, nii et tõtt-öelda pole vast suurt vahet, kas loll dialoog või halb krimka (Sophie's choice, eksole). Kusjuures filmi lõpus üritab Christian isegi mokaotsast kurikaelale (hädavajalikku) värvi ja inimlikkust lisada, umbes nii, et "ta on ikka ka ju inimene", aga seda varianti Anastasia kuulda ei taha – "ei-ei, ta oli ikka lihtsalt üks väga paha mees".
Aga kuna pealiskaudsus on üks selle seeria põhilisi märksõnu, ei tule miski kolmandas peatükis erilise üllatusena – kui ehk ainult see, et tegemist polegi nii tüütu vaatamisega kui arvata võinuks. Lääget romantikat jagub üksjagu siiani, aga teise osa stiilis diibitsemist ja nõmedat üledramatiseerimist on oluliselt koomale tõmmatud; näitlejad on oma rollides orgaanilised ja kogu suhteteema pole nii ärritavalt võlts nagu varem. Vahva abielupaari dünaamika on ilmselt kolmanda jao tugevaim aspekt. Vähemalt ei pannud ma seekord kordagi tähele, et näitlejatel dialoogi esitades piinlik oleks, nii et vähemalt mingigi lävend on ületatud!
Kas "Fifty Shades Freed" on parem kui eelmine osa? Jah, pika puuga: Dornan ja Johnson säravad, peategelastevaheline suhe on märgatavalt küpsem, dialoogid on asjalikumad ning Anastasia on lõpuks mõnusalt tugev tegelane, mitte see uje tütarlaps, kellega me paari aasta eest kohtusime. Teise peatükiga oli mul kana kitkuda peaasjalikult seetõttu, et film ei soostunud Christiani väära moraali hukka mõistma, vaid kippus seda lausa õigustama. Seekord aga säärast lauslollust ette ei tule: Christiani tegelaskuju on lahendatud hulga paremini. Ta on küll endiselt paras ülbik ja kontrollifriik, aga seda sellises vahvas, kergelt humoorikas võtmes.
Kas "Viiskümmend vabastatud varjundit" on triloogia parim? Vaatame fakte: uusim osa on eelmistest veerandtunni jagu lühem, seega saab see veerand tundi varem läbi! Järelikult võib "Viiskümmend vabastatud varjundit" vabalt triloogia parim olla.
Kas ma soovitan teil kinno minna? Jah, loomulikult – lihtsalt valige vaatamiseks mõni teine film (Oscarid ju tulemas, kindlasti on mõni parima filmi nominent veel nägemata). Fännid tõttavad kinno soovitusetagi, filmiteadlik rahvas teab "Varjundite" seeriat niikuinii vältida. Guilty pleasure'iks passis eelmine jagu paremini, läks otsapidi sinna "nii halb, et hea" kategooriasse – uus film kõigub aga ääri-veeri sel "okei"-piiril, nii et ei paku juhuslikule vaatajale tegelikult suurt midagi. Aga vähemalt on nüüd läbi!
