ARVUSTUS | "Surelikud masinad" on ainult visuaalselt nauditav meelelahutus
"Surelikud masinad" ("Mortal Engines") näitab väga selgelt, et "Kääbiku" triloogia kiirustades meieni toonud Peter Jackson ei jaksa enam blockbustereid teha, sest erinevalt "Sõrmuste isanda" triloogiast on nii "Kääbikul" kui ka "Surelikel masinatel" ühine tunnusjoon - visuaalide eelistamine huvitavale loole, veenvatele ja korralikult välja arendatud karakteritele ja aina suurem nõjatumine kulunud filmiklišeedele, mis jätab mulje, et Jackson ja tema kaaskond isegi ei ürita enam lugude poolest silma paista. NB! Arvustuses paljastatakse mitmed loole olulised pöörded.
Sellest on väga kahju, sest Philip Reeve'i romaaniseeria avaosal põhinev ulmefantaasia "Surelikud masinad" on tõeliselt lennukate ideedega, põneva maailmaga ja rabavate visuaalsete efektidega suurfilm. Seekord pole Peter Jackson küll režissööri rollis, sest sinna asus hoopis tema pikaaegne koostööpartner Christian Rivers, aga loo ja produktsiooni eest vastutab siiski sama seltskond, kes tõid meieni ka "Sõrmuste isanda" filmitriloogia, kuid need filmid pole kvaliteedi poolest isegi võrreldavad.
Film algab lausega "On suurte lääne kiskjalinnade ajastu" ning selle teate eepiline esitus tekitas lausa külmavärinad. Esimesed 30 minutit mööduvad tänu lakkamatule tempole, aina põnevamaks muutuvate ratastel linnade maailma tutvustamisele ja erakordsetele efektidele väga elamusterikkalt, mistõttu osutuski sellele järgnenud loo arendus ja karakterite teekondade edasi tõukamine suureks pettumuseks. Põhjuseks muidugi see, et ühelegi tegelasele peale peategelase pole võimalik kaasa elada, sest nad on kirjutatud, kujutatud ja arendatud ajast ja arust klišeeõpiku kohustuslike peatükkide alusel.
Need peatükid on igal vähegi filmidega kursis vaatajal ammu pähe kulunud. Filmi vaadates tekib kogu aeg tunne, et olen seda lauset, pilku, avastust, pööret, karakterit ja nendevahelisi suhteid juba kuskil näinud. Ja nii ongi. See kõik on nii tuttavlik ja seeläbi igav, et filmi vaadates hakkas lausa kahju, et see parem pole. See suure sõja ja pommitamise järel tekkinud kiskjalinnade maailm on võimas, teistsugune ja kohati meenutab isegi Hayao Miyazaki filme "Nausicaä of the Valley of the Wind" ja "Howl's Moving Castle". Kahju, et kõige olulisema osa ehk loo, karakterite ja teemade puhul võeti asja laisalt, igavalt ja lausa solvavalt klišeeliselt.
Kujutatav maailm on tänu efektidele toodud täies ilus vaataja ette. Tohutud ratastel linnad näevad võimsad välja ning eriti uskumatu vaatepilt on see, kuidas üks linn neelab alla teise. Antud juhul on selleks London, mis lahkus oma saarelt, et Euroopas asuvad linnad elus püsimiseks alla neelata. Kõik suuremad ja väiksemad linnad, külad ja majad liiguvad ratastel mööda ebastabiilset maapinda, sest pärast mitu tuhat aastat tagasi toimunud sõda muutus maakoor ebastabiilseks ning seal ei saa enam püsivaid hooneid rajada.
Lugu on aga häbiväärselt klassikaline - kättemaksuhimuline ja väga traagilise minevikuga naine Hester Shaw (Hera Hilmar) soovib kogu hingest näha Londonis tegutseva teadlase Thaddeus Valentine'i (Hugo Waving) surma. Filmi sisu on põhimõtteliselt üks ühele "Star Warsi" saaga esimeste episoodidega - tegelane jääb oma rahumeelsest elust ilma, aga et hävitada see, kes tappis talle kõige armsama, peab ta läbima teekonna, mille jooksul mõistab oma tegelikku tähtsust, minevikku ja saatust. Ja siis teebki seda, mida alguses lubas. Filmis on olemas isegi kohustuslik "Ma olen sinu isa" stseen, aga suurim erinevus seisneb selles, et Thaddeus saab näiliselt surma.
Ma ei ole filmi aluseks olevat raamatut lugenud, aga julgen siiski öelda, et isegi kui romaanis oli kõik samamoodi, siis oleks võinud filmitegijad ekraniseeringu osas rohkem vaeva näha ja tegelasi rohkema avada, neile sügavust lisavaid nüansse juurde kirjutada ja filmi teemad nendega rohkem kokku siduda. Samas on otsus stsenaariumi peale raha mitte raisata mõistetav, sest kogu eelarve ehk 100 miljonit dollarit kulus siiski selle maailma loomise peale.
Kui loost ja tegelastest kõrvale vaadata, mida ma ka filmi ajal tegin, siis on "Surelikud masinad" tõeline meelelahutus, mis siiski ei palu sul aju kino uksel välja lülitada, aga tööle jätmine midagi head ka ei tee. Pigem segab kaasa mõtlemine visuaalselt rabava maailma jälgimist ja suurejoonelise seikluse nautimist.
Efektifilmina on "Surelikud masinad" parem kui kõik "Transformerite" filmid, aga ülekasutatud klišeed mõjuvad segava faktorina, mis ei lase filmi 100% ulatuses nautida.
"Surelikud masinad" on praegu kinodes.
