Kerli Kivilaan edasipääsust: Jõhker! Loota julgesin, oodata mitte!

Kerli Kivilaan tunnistab pärast poolfinaali, et kui öeldi nimi Kerli, ei saanud ta arugi või julenud uskuda vähemalt, et temast ikka jutt käib. "Eks ma loota julgesin edasipääsu, aga ootata ikka mitte," sõnab ta.

16. veebruaril Saku Suurhalli finaalile mõeldes arvab ta, et on etteastes kohti, mida saab suurhalli lavale sobivamaks ehk kujundada, sest seal tuleks juba Eurovisionile sobivust ka arvestada.

Kui Eurovisionist juba jutt, siis mida arvab Kerli aga erinevatest lavalisadest: tulest, tuulest ja tossust? "Me jäime etteastega lihtsa esituse juurde, ja jääme ka - isegi kui teeme suurhalliks veidi paremaks, ei hakka me ilutulestikku panema. Igal asjal on oma koht ja nendel mitte meie etteastes. Selle loo puhul saaks fantaasiaga hulluks minna, aga see on ohtlik tee. Mul ei ole vaja sinna juurde lisaagregaate, et lugu põnevamaks teha."

Paljud märkasid, et Kerli kõrval polnud tema elukaaslast Taukarit, kel kahjuks laupäeval ammuplaneeritud esinemine pealinnas oli. Kerli tõdeb, et muidugi oleks kallima tugi hea olnud: "Ta on minu kalju ja mul oleks hea meel olnud, kui ta oleks siin olnud, aga kirjutasime kogu aeg. Ta esimesed sõnad olid "mega" või "giga", kui mu edasipääs selgus. Muidugi oleksin rõõmus olnud, kui ta oleks siin olnud, aga ega midagi lahti polnud, ta oli mulle kogu aeg toeks."

Aga nüüd, kui laul on lauldud, kas eelistus on tähistama või koju koera juurde minna? "Energiast on veidi tühi olla, tahaks süüa ja korra olla endaga ja siis mõelda, mis parim plaan on, aga kojuminek tundub tore mõte."