Romantiline draama „Guernsey kirjandus- ja kartulikoorepiruka selts“: reaalsed faktid või väljamõeldis?
Romantilise draama „Guernsey kirjandus- ja kartulikoorepiruka selts“ peategelane Juliet Ashton (Lily James) otsib II maailmasõjast taastuvas Londonis teemat oma järgmise raamatu jaoks, kuni talle saabub kiri Guernsey saarelt kelleltki Dawsey Adamsilt (Michiel Huisman). Sellest saab alguse südamlik kirjavahetus, mille käigus kuuleb neiu Guernsey’l asuvast kummalisest kirjandusklubist. Et see samanimelisel bestselleril põhinev linateos esilinastub filmikanalil TV3 Film juba sel laupäeval kell 21.30, uurisime, kas filmis näidatul on ka mingi tõepõhi all.
Kas film „Guernsey kirjandus- ja kartulikoorepiruka selts“ põhineb tõsielulisel lool?
Filmi aluseks on Mary Ann Shafferi ja Annie Barrowsi kahasse kirjutatud romaan, mis on inspireeritud 1980. aastal tehtud reisist Guernsey’le. Sarnaselt peategelase Julietiga oli Shaffer täielikult saarest võlutud ning Guernsey ise ja saare ajalugu köitis naist niivõrd, et ta otsustas paberile panna Guernsey uskumatu loo.
Kas sakslased tõesti okupeerisid Guernsey’t?
Suur osa filmis põhineb tõestisündinud juhtumitel ja II maailmasõja faktidel. Guernsey oli koos teiste Kanalisaartega ainus Suurbritannia osa, mille sakslased sõja ajal vallutasid. Kui Kolmas Reich saavutas kontrolli läheduses asuva Prantsusmaa üle, tundus vältimatu, et nad jõuavad varsti ka Guernsey’le. Saare evakuatsioon algas 19. juunil 1940, kui saare ajalehe esikaanel oli lugu, et vanemad peavad järgmised hommikuks valmistama lapsed ette Guernsey’lt lahkumiseks. Nii nagu filmis, lahutati ka päriselus sõja ajal paljud pered, kui lapsed saadeti turvakaalutlustel Inglismaale. Paljud saareelanikud järgnesid lastele ning lahkusid samuti paatidel juba enne, kui sakslased saabusid. Okupatsiooni alguseks oli peaaegu pool saare elanikkonnast Suurbritanniasse põgenenud.
Kuidas sakslased saare vallutasid?
Sakslased ründasid Püha Peetruse sadamat 28. juunil 1940. Nii nagu filmis näidatakse, pidasid nad ka päriselt tomativeokeid ekslikult sõjaväemasinateks ning tapsid pommirünnakuga 33 tsiviilelanikku. Selleks ajaks ei olnud Briti sõjaväge tegelikult enam üldse saarel, kuna vaatamata peaminister Winston Churchilli vastumeelsusele oli kuningriigi valitsus otsustanud, et Kanalisaartel pole Suurbritannia jaoks strateegilist tähtsust ning seepärast neid ei kaitsta. Kui sakslased said aru, et saar on sõjalise kaitseta, lõpetasid nad jõu kasutamise ning Guernsey pakkus vabatahtlikku kapituleerumist 30. juunil. Järgnes hirmunud saareelanike ja nende uute sakslastest ülemuste ebamugav „kooselu“.
Kuigi kontroll Guernsey üle oli Saksa võimudel, korraldas igapäevaseid asju kontrolliv komitee, mis allus sakslaste juhistele. Guernsey portaali andmetel muutus elu saarel märkimisväärselt: koheselt mindi üle Kesk-Euroopa vööndiajale ning kehtestati öine liikumiskeeld. Saareelanikud lõigati ära emamaa infoväljast, kuna kõik raadiod saarel konfiskeeriti. Nii oli inimestele väga vähe infot, kuidas läheb nende pereliikmetel Inglismaal või kuidas sõda edeneb. Saksa sõdurid tegid Guernsey’st ühe kõige enam kindlustatud koha meie planeedil, milleks vajalik varustus, materjalid ja tööjõud saadeti saarele Mandri-Euroopast. Sadade betoonpunkrite, kahuripositsioonide ja tunnelite ehitamiseks toodi kohale tuhanded välismaalastest vangid, keda koheldi nagu orje ning majutati ebainimlike tingimustega laagritesse, kus nad vaevlesid toidu- ja puhkusepuuduses.
Toit oli okupatsiooni ajal suur probleem, kuna saar oli emamaast täielikult ära lõigatud ning kohapeal oli vähe väärtuslikku selleks, et toita kohalikke elanikke, Saksa sõdureid ja Euroopa sunnitöölisi. Nii keerles kohalike elu ümber söögisabade, et saada kätte igaühele ettenähtud napp toidunorm. Kartulikoorepirukas oli ka tegelik okupatsiooniaegne toit. 1944. aasta talvel tekkis Guernsey’l oht, et nii kohalikud kui ka sõdurid jäävad päriselt nälga. Rahvusvaheline Punane Rist saatis kohale Rootsi laeva SS Vega, millega toodud toit ja muud varud päästsid paljud inimesed näljasurmast.
Kas filmis kasutatud kohad põhinevad reaalsetel paikadel?
Paljud kohad on tõesti saarel olemas. Näiteks Krooni hotell baseerub pika ajalooga öömajal Laev ja Kroon. Praegune populaarne ja ikooniline pubi oli tegelikult Saksa ametnikele ettenähtud sadama kontor.
Kas ka tegelaskujud on reaalsed?
Guernsey kirjandus- ja kartulikoorepiruka seltsi tegelased on välja mõeldud, ent inspiratsiooni saadi reaalsetest Kanalisaarte elanikest. Kui Dawsey Adamsi nimelist tomatikasvatajat pole teadaolevalt saarel elanud, siis Elizabeth põhineb ilmselt osaliselt Marie Ozanne’l, kes astus vapralt vastu Saksa võimudele, et protesteerida sunnitööliste ebainimliku kohtlemise ja Päästearmee tegevuse keelamise vastu. Sarnaselt filmi-Elizabethiga päris Marie vangistati ning ta suri aastal 1943. Julge naise mälestuseks on tema endise kodumaja seinale pandud tahvel.
Kaks saareelanikku riskisid oma eluga, kui peitsid kariloomi üha näljasemate Saksa sõdurite eest. Miriam Milbourne päästis haruldased Golden Guernsey tõugu kitsed, Violet Carey aga peitis põrsad, mis võis anda inspiratsiooni ka Dawsey tegelaskujuks.
Romantilisele draamale „Guernsey kirjandus- ja kartulikoorepiruka selts“ (2019) saab kaasa elada juba sel laupäeval, 22. veebruaril kell 21.30 kanalil TV3 Film, mida näeb teleteenusepakkuja Home3 (endine Viasat) või suuremate kaablioperaatorite vahendusel. Märtsis jõuab film ka voogedastusteenusesse Go3 (endine TVPlay Premium).
