Katrin Pauts arvustab | Pööraselt dekadentliku “Maskis laulja” suurim õnnestumine: saladus pidas vastu
Soliidselt riides inimesed arutlevad, kes küll võiks olla Jonnipunn või Pilv. Vanapagana identiteedi paljastamine vallandab televaataja hinges pinge ja ärevuse, samal ajal loendavad riigiametnikud viirusse nakatunuid ja piiri taha kinni jäänud kaasmaalasi eskorditakse läbi endassesulgunud Poola. Suurel kriisiajal, kui riik ja rahvas tegelevad ellujäämisega, on TV3 uus saade “Maskis laulja” nagu ilmutus - midagi nii pööraselt dekadentlikku, et häda ja mure lähevad meelest.
“Maskis laulja” formaat ei vajaks ühtpidi mingit tõestamist - selle populaarsus suurtes teleriikides on nii suur, et kõik peaks tunduma absoluutselt lollikindel. Miks see formaat nii hästi töötab, ei paista suurt keegi teadvat. “Las ma teen ühe asja selgeks: see ei ole hea televisioon. Samal ajal on see nii totakas ja jabur, et võib osutuda geniaalseks,” kirjutab Guardiani kriitik ja möönab, et õieti ei tohiks meie kõrgintelligentsel maamunal enam olemaski olla saateid, kus keegi kostümeerib end siiliks või rotveileriks ja kukub laval karaoket üürgama.
Sellegipoolest miljonid inimesed vaatavad seda. Uudishimust põledes vaatasin Youtube’ist välismaiseid saateid ja nautisin neid täiel rinnal. Miks? Jumal teab! Samal põhjusel naeraksin end ribadeks, kui homme hommikul Kalamaja pargist elevandi seljas istuva trompetimängija leiaksin.
