Inga Lunge 40: "Tundsin ennast korraga maru väiksena, pisarad voolasid ja hinges oli tohutu tänutunne"
(5)
Näitlejanna ja muusik Inga Lunge tähistab täna oma 40.sünnipäeva. Ingale meeldib elu ja inimesi kõrvalt jälgida ja teha neid asju, mille üle ta süda rõõmustab. Ta ütleb, et elab juba täna nii nagu tahab elada pensionil olles- suurelt ja päriselt kohal olla nende asjade ja inimeste juures, kes praegu mu ümber on.
Kuidas tunned end kõrges vanuses? Mida see number sinu jaoks sümboliseerib?
Ma olen tundnud ennast vist igas vanuses päris hästi. Lihtsalt asjad mille üle hea meel on olnud - need on vist küll ajas muutunud. Ma ei oska enda vanuse puhul numbrites sümboleid näha. Vanus on lihtsalt vanus, see kui kaua ma olemas olen olnud. Ei ole väga erilist numbrilist vahet tänasel või homsel, vahe on vaid kogemuste hulgas. Nende kogunenud kogemuste üle on mul küll päris hea meel.
Kelleks sa tahad saada, kui sa suureks saad?
Olen seda kogu aeg olnud ja nii võiks jäädagi - see, kellel on huvitav, kes otsib ja märkab.
Kuidas tähtpäeva tähistad?
Ma ei plaani midagi ette. Hetkel ei saagi planeerida ja see teeb minu jaoks olukorra lihtsamaks. Õnnitlevad need, kes õnnitlevad, kallistavad need, kes julgevad. Sünnipäeva-hommikul olen Raadios Ring FM saatejuhina tööl, siis stardin koos hea sõbra Ants Rootslasega Haapsalu poole, kus õhtul on "Professor sai värske õhu mürgituse" etendus. See on parim kingitus, et saan päeva veeta koos toredate inimestega, tehes seda, mida armastan.
Üks sünnipäev on oma ootamatu üllatusega mulle aga meelde jäänud. Võisin siis saada kahekümne aastaseks. Õppisin veel ülikoolis. Meil oli erialatund ja enne tunni algust paluti mind toolile istuma, terve kursus laulis mulle koos kursuse juhendaja Lembit Petersoniga sünnipäevalaulu. Mulle ei olnud keegi mitte kunagi niimoodi laulnud, meil kodus ei olnud see kombeks ja kusagil kooliajal ei tulnud ka sellist asja ette. Istusin siis oma kursuse ees, tundsin ennast korraga maru väiksena, pisarad voolasid ja hinges oli tohutu tänutunne - et kõik need inimesed minu pärast ennast hetkeks kokku võtsid. Seda hetke on keeruline kirjeldada, aga sain emotsionaalselt ikka päris vägeva hoobi.
Kui saaksid praegu peo korraldada tervele Eestile, mis stiilipidu see oleks?
Stiil oleks väga lihtne, keegi ei peaks midagi erilist tegema ega riideid vahetama, kõik oleksid nii nagu nad on. Aga maru stiilne oleks kui me kõik koos saaksime olla just nende inimeste kaisus ja lähedal, keda me enda ümber kõige rohkem soovime. Teeks vastukaaluks distantsi hoidmisele ühe peo, kus lihtsalt koos olla. Ja kuna seltskonnad kattuvad ja inimesed kuuluksid erinevatesse gruppidesse, siis tähendakski see lihtsalt ühte eriti suurt kallistust.
Mida arvasid 40aastastest pubekana?
Mulle meeldivad targad inimesed. Lapsena tunduvad kõik suured väga targad. Ma mäletan, et umbes kaheteist aastaselt lausa ootasin, et vanemaks saaksin.
Milline oli viimane kingitus, mille sina tegid?
Viimane kingitus oli meie trupi üllatus esietenduse puhul lavastaja Gerda Kordemetsale. Kirjutasin sulega tsitaadid, lisasin pildid - ei midagi väga suurt, pigem oli kingitusel emotsionaalne väärtus.
Kuidas sul on läinud see viimane aasta? Ei olnud vaja Rimisse müüjaks minna, tööd laval jagus?
Rimis on minu rõõmuks tööl väga särasilmsed teenindajad - vähemalt on see niimoodi meil siin Tartus. Kui oleksin erialasest tööst päris kõrvale jäänud, siis ma ei ole kindel, kas neil minu jaoks kohta oleks olnud. Mul on piisavalt vanaemalt saadud tarkust, et mitte olla ninakas ja upsakas hetkedel kui abi on vaja küsida. Õnneks olen saanud eelmisel ja käesoleval aastal päris palju teha töö mõttes väga erinevaid ja rikastavaid asju.
Sel nädalal aga...olen laval, raadios, kodus. Ma ei tea, kas mõnest minu tegevusest teistele päriselt ka rõõmu on. Elan oma päevi nii, et ise nautida ja rõõmu tunda - kui sellega kuidagi kedagi positiivselt mõjutan, siis on seegi tore.
Mida sulle meeldib teha ja kui palju on su elus neid asju, mida pead tegema, aga ei tahaks?
Ma teen päriselt ka ainult neid asju mida ma tõeliselt teha tahan. Nii elangi. Päris jama oleks, kui ma oleksin laisk ja minu ainuke tahtmine piirduks logelemisega. Ma arvan, et ma ei suudaks ka kedagi veenda tegema midagi, mida inimene ise teha ei taha. See oleks ikka päris hirmus. Paljudel juhtudel oskaksin ma aidata vaadata olukordade neid külgi, mis pigem positiivselt mõjuvad ja meid ise tegutsema kutsuvad.
Mis on su saladus, mida me veel ei tea?
Kõike ei peagi kõik teadma. Vahel on tore kui mõnda asja tead ainult ise, mõnda tead sina ja võibolla keegi veel. Las nii jäädagi - mõned asjad saavad nii suurema väärtuse ja väe. Eks ajakirjanike jaoks oleksid loomulikult kõik teemad põnevad...no ma püüan siis olla diplomaatiline aga samas anda mingi uue nurga. Aastaid tagasi selgus, et olen isa poolse suguvõsa kaudu sugulane hea kolleegi Jaan Rekkoriga. Jaan muidugi arvas selle peale, et seda ju on välimusestki näha.
Kui 40 aasta pärast sinult küsida, mida ägedat oled korda saatnud, mida sa tahaksid siis vastata?
Neljakümne aasta pärast tuled sa mulle külla minu Linnu tallu. Annan sulle kätte ridva, me jalutame majast mõned meetrid eemale jõe äärde, võtame kaasa kruusi sooja teed, istume pingile, vaatame mööda lendavat jäälindu ja meil ei ole kiire.
Tegelikult on see kõik nii juba ka praegu. Võib-olla on siis majal uus laudis, uued põrandad ja katus. Aga need on väikesed asjad. Need väikesed asjad jõuab selle paarikümne aastaga ikka ära teha. Mul ei ole suuri plaane, püüan suurelt ja päriselt kohal olla nende asjade ja inimeste juures, kes praegu mu ümber on.
Meil on peres traditsioon, et sünnipäevalaps äratatakse lauluga. Ingat oli täna raske üllatada, sest ta on meil väga varajane. Ta ärkab kell 6 ja hiilib siis juba vaikselt raadiosse tööle. Me ärkasime täna veel varem, 5:30, roomasime laste ja koeraga koos pimedas toas ja siis laulsime ta üles. Sõime kooki ja saatsime Inga tööle.
