"Kui on maavärinad, katastroofid, surm ja viletsus, siis mina olen õige mees, kellele helistada. Hull aeg nõuab hulle inimesi ja otsus minna tuli kergelt," räägib Peeter. Tal on hea meel, et sai kampa ka dokumentalist Igor Ruusi (67). "Me ei karda teda kuraditki. Olen tagasi sadulas ja sõidan sinna, kus on tuumapäike. Loodetavasti ei järgne tuumatalve. Kui ma tagasi tulles ei helenda nagu maaväline olend, siis jätkan saadete tegemist."

Peeter Võsa

Kuna Tšernobõl on kinnine tsoon, siis ootavad Peetrit ja Igorit ees ettearvamatud olukorrad – välisajakirjanikud pole sinna oodatud ja halvimal juhul võib isegi vangi sattuda. Peeter lubab aga mängu panna kogu oma sarmi ja kõik tutvused, et keelatud aladele sisse pääseda.

Peeter meenutab, et kui tuumakatastroof 1986. aastal toimus, oli tema äsja keskkooli lõpetanud ja proovinud pääseda ERKIsse (tänane Eesti Kunstiakadeemia), kuid see ebaõnnestus. Leidnud endale ajutise töö loomaaias ulukite hooldajana, ootas ta sõjaväkke minemist.

"Kutse olin juba saanud ja kohalgi käinud, aga miskipärast mind sel korral ei võetud. Sügisel siiski võeti ja saadeti mind Moskva oblastisse, kus elasin üle tuumatalve ehk –54 kraadi. Napilt oleksin jalgadest ilma jäänud. Napilt pääsesin tookord ka Tšernobõli saatmisest."

Erisaade "Peeter Võsa. Tšernobõli katastroofi pikk vari" jõuab teleekraanile 25. aprillil.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena