Toidukaubad internetist? Ühe pere kogemus: 220 eurot ja 12 tundi ühist aega nagu maast leitud

Annika on noor pereema (30), kes elab abikaasa ja kolmeaastase lapsega Tallinna külje all. Need kolm aastat kolmeliikmelise perena on pööranud nad vaikselt, aga kindlalt e-toidupoe usku. Miks?

Enne perelisa majja tulekut oli Annika perel – nii nagu paljudel meist – kombeks käia poes ülepäeviti. Poeringile ei eelnenud suurt planeerimist. Parimal juhul sai telefoni või paberilipikule kirja primitiivne ostunimekiri. Enamasti mitte sedagi. Ka poes ostukorvi täites ei mõelnud nad rohkem ette kui üks-kaks päeva. „Isegi kui üritasime teinekord natuke rohkem ette planeerida, avastasime koju jõudes sageli, et see või teine jäi ostmata,” pajatab Anneli. See tähendas, et alatihti tuli juba kohe järgmisel päeval taas poodi sõita. „Muidugi sai siis emotsioonide ajel korvi ka mõni impulssost.”

Kuigi poearved ei olnud väikesed, ei näinud pere ise selles toona eriti suurt traagikat. Puudus ülevaade tegelikest summadest. Küll jõudis reaalsus kohale siis, kui Annika ükskord huvi pärast kuu lõpus toidupoodi jäetud summasid kokku lõi.

Mis numbrit siis kalkulaator näitas? „420 eurot,” vastab Annika ja tuletab meelde, et seda siis kõike veel siis, kui pere oli veel kaheliikmeline – tema ja abikaasa. „Neid numbreid on endalgi tagantjärele piinlik tunnistada!”

Pöördepunktiks said ehmatavad numbrid ja saabuv perelisa

Perelisa saabudes oli oodata toidupoearvete suurenemist veelgi. „Mähkmed ei ole teatavasti odav lõbu,” naerab Annika. Nii otsustatigi juba enne beebi majja tulekut, et nüüd hakatakse poes käima kord nädalas ja väga täpse ostunimekirjaga.

Kõik näis esialgu justkui töötavat. Emotsioonioste tuli harvem ette ja kuigi vajalikku kraami, mida tuli korvi lisada, oli beebi majja tulles oluliselt rohkem, hakkas kuu lõpus tehtav raamatupidamine näitama sellest hoolimata üha väiksemaid numbreid. „380, 350,” loetleb Annika kuu kuu haaval vähenenud toidupoodi jäetud summasid.

„Uskusin kõiksugu müüte. Näiteks, et värskeid puu- ja köögivilju sealt nüüd vaevalt saab. Kindlasti paneb komplekteerija need kõige õnnetumad viljad just mulle, sest kes neid vabatahtlikult ometi võtaks.”

Kõik näis justkui toimivat. Ometi oli isegi ühe pikema poeskäigu planeerimine siiski tükk tegu ja nii otsustas Annika anda lõpuks ühel hetkel võimaluse ka e-poodidele. „Olin olnud mingil põhjusel pikalt skeptiline ja uskusin kõiksugu müüte. Näiteks, et värskeid puu- ja köögivilju sealt nüüd vaevalt saab. Kindlasti paneb komplekteerija need kõige õnnetumad viljad just mulle, sest kes neid vabatahtlikult ometi võtaks ja nüüd on kauplusel võimalus neist lihtsa vaevaga vabaneda. Olgu etteruttavalt öeldud, et reaalsuses ei ole mul seda siiani juhtunud.”

Mitte ainult raha-, vaid ka ajavõit

Esialgu oli uue harjumuse sissejuurutamisega pisut raskusi ja mõnel nädalal sõideti ikkagi ise poodi. Sellest tekkis aga võrdlusmoment – Annika ja tema abikaasa hakkasid nägema, kui palju aega poes käimine tegelikult röövib. „Mäletan üht korda, kui tegin abikaasale nimekirja asjadest, mida vaja on. Meie kodupoodi jõudes selgus, et päris mitut asja nimekirjast polegi seal. See tähendas, et lõpuks sõitis ta ikkagi linna ja päris mitmesse poodi, et kõik vajalik kätte saada,” meenutab naine.

Nii sai esialgu plaanitud pooltunnikesest sageli reaalsuses ikka poolteist, kui mitte kaks tundi. See pani perele lisastressi õlule ja lõpuks jäädi vaikselt e-toidupoele truuks.

„Kas ma kulutan toidu ostmisele kaks tundi kuus või 14 tundi kuus? Vahe on ju meeletu!”

Kõige suurem on Annika sõnul olnud rahaline võit. „Kui esimene toidukorv on sageli pisut kulukam kui teised – selline 60 eurot –, siis järgmistel nädalatel saame juba 40–50 euroga hakkama. See tähendab, et kuus jätame nüüd toidupoodi kolmekesi keskeltläbi 200 eurot.”

„Aga ma olen proovinud nüüd tagantjärele ka seda ajavõitu numbritesse panna. Barbora ostukorvi panen kokku umbes 40 minutiga. Samas salvestub eelmine ostukorv, nii et tihti saan asju eelmistest ostudest sinna lappida ning siis läheb isegi libedamalt ja saan poole tunni või 20 minutiga hakkama. Ütleme siis nii, et kord nädalas pool tundi versus siis minu kunagine harjumus – nädalas keskeltläbi 3,5 korda, millest igaüheks kulub koos sõiduga tund aega. Mis see siis teeb? Kas ma kulutan toidu ostmisele kaks tundi kuus või 14 tundi kuus? Vahe on ju meeletu!” räägib Annika õhinal.

Annika, kes tunnistab, et on praeguseks kasutanud päris mitmeid e-toidupoode, on jäänud truuks just Barborale. „Hästi lihtsal põhjusel. Nad on seal vist kuidagi eriti tragid (naerab – toim) või mina ei tea, aga vabu aegu saab igatahes kuidagi lihtsamini. Mõnel pool pakutakse teinekord aega neljandaks päevaks – selle ajaga tekib sageli vajadus juba ise füüsiliselt poodi minna. Barboraga on läinud tihtipeale isegi nii hästi, et olen saanud hommikul tellimust tehes juba õhtuks aja. Samuti on tore see, et kui arve on vähemalt 49,99 €, on kojuvedu tasuta. See soosib igati just seda meie nädala kaupa ostlemist.” Veel meeldib Annikale see, et nii mõnelgi korral on nad leidnud poekottidest kingituse. „Korraks jõudis siis tekkida juba mõte, et kas midagi läks valesti, aga ei – see on nende viis niimoodi oma kliente üllatada.”

Tahad ka säästa nii raha kui ka ühist aega perega?
Tee oma ostud: barbora.ee