Jõekalda tunnistas, et rohkem kui pool oma elust on ta tegelenud kaalujälgimisega ja see ei ole teda viinud kuhugi. "Kaalun 88 kilo, aga arsti arvates võiksin kaotada veel kümme kilo. Võitlus ja distsipliin kestavad iga jumala päev ja iga jumala toidukord ja see on nii raske. Olen endaga pidevalt sisemiselt tülis, sest sisendan endale, mida võin ja mida ei tohi süüa."

"Ütlen endale: ära söö kartulisalatit, ära söö friikaid, ära söö burgerit, ära söö pitsat. Mulle kohutavalt maitseb juust ja mulle kohutavalt maitseb jäätis – issand ja issand, kuidas ma iseendaga võitlen, sest ei saa juustu ega jäätist nii palju kui sooviks!"

Mõtteviisi muutus saabus 2006. aasta mais. "Siis oli mul kaks silmiavavat kogemust. Suve hakul ajasin end siilipeaks. Nii oli telesaate "Eesti vs Jõekalda" jaoks vaja. Juuksed maas, seisin Kuressaare linnas asfaldil, vaatasin oma varju ja sain aru, et olen nii suur, et ei suuda teha vahet, kus lõpeb pea ja algab kael. See oli ikka päris õudne. Järgmine tõehetk oli Sepo Seemani sünnipäeval Pärnus. Kaalusin siis 98 kilo ja Sepo hoovi peal mängiti jalkamatši "Paksud versus naised". Mind hüüti ka kampa."

Jaga
Kommentaarid