"Kasside jaoks loodud Paikassi vedaja Virge Piisneri juurde toodi Donna. Mitu nädalat elaski koerake tema juures Paides," räägib Marek. "Virge tõi Donna paar korda linna kohtumistele, et me harjuks. Kuna jalutan aeg-ajalt pomeranian Oskariga, oli oluline nendegi läbisaamine. Sellistele nüanssidele tuleb mõtelda. Hoolimata Donna leebusest ei võtnud mõned Paikassi kassid teda omaks ja ühel päeval jäigi ta minu juurde."

Donna

Donna on juba vägagi Mareki hinge pugenud. "Justkui oleks Leenu nõnda korraldanud. Donna on omaks võtnud ka kõik sõbrad. Ning tihti öeldakse, et me juba oleme ühte nägu, mis pidavat juhtuma siis, kui omanik on oma koeraga aastaid koos olnud." Nii nagu Leenu oli, on ka Donna tore koeratüdruk, kes kõikjal Marekiga kaasas käib. "Temast on suur abi Leenu raamatu teise osa kirjutamisel, kuhu saab kirjutatud palju neile, kes lemmikutele mõtlevad ja on pidanud leppima kaotusega. Donna saab raamatus tegelaseks. Ta on päikesekiir, kellega igav ei hakka, kes saadab oma peremeest nii luuletustes kui tänavatel ja annab kodule õige tunde."

Mareki jaoks on oluline pakkuda kodu loomadele, kellest on loobutud, ning rõhutab ka teistele, keda haaranud kutsika- või kassipojabuum, et looma võtmine on vastutus kogu eluks: "Kas kass, koer või keegi muu – nad pole mänguasjad."