"Kõige raskem oligi teha sisemine otsus – kas minna või mitte. Eelmisel kevadel, kui viirus oli täiesti tundmatu, pidasin ajakirjanikuna ülioluliseks viimsegi infokillu inimesteni viia ja töökoormus kasvas hüppeliselt," räägib Elo. "Samal ajal pidid lapsed palju ise hakkama saama. Teleajakirjaniku tööd ei saa teha otsesuhtluseta ja nii seadsin tööga kaudselt ohtu ka lähedaste tervise. Nende tunnetega on kriisis pidanud hakkama saama kõik, kes otsesuhtlust vältida ei saa. Teise lockdown'i eel tundsin, et on minu kord pühenduda lastele."