„Olen sentimentaalsemaks muutunud. Olen kunagi intervjuudes öelnud, et ma ei kustutaks mitte ühtegi rida. See on minu elu. Nüüd küll, kohe-kohe 75 saades, tunnen, et ... piinlik on, lihtsalt piinlik. See on seotud enamasti mu enda olekuga ... kui ma olen ennast mingiks staariks/tsaariks pidanud...,“ vastas Mägi küsimusele, et kas ta sooviks mõnda asja enda elust maha kriipsutada.

Ta jätkas: „Tänan taevaisa, et ta on mind lasknud kaua elada. Saan veidi rohkem asjadest aru. Ma ei arva, et olen kõigest aru saanud. Oh ei – siis pannakse see kaheksa kruviga kaas kinni, ning kõik!“

Intervjuus tuli jutuks ka Mägi sõprade lahkumine, sest eks ole paraku see kõrges eas paratamatu. „Mind teeb (sõprade lahkumine - toim.) tänulikuks. Me läheme nagunii kõik. Muld on see, milleks me lõpuks saame. See, et need inimesed on olnud minu elus, et me oleme kokku saanud, et nad on olnud minu kujunemise juures, on erilist rolli mänginud. Selle üle saab olla vaid tänulik. Mikk Mikiver, Jaak Johanson, Riho Sibul... Eks me üksteist mõjutame. Kokkusaamine on suur õnn. Minu mälestustes elavad nad edasi.

Nii on ka nende inimestega, selle seltskonnaga, kellega ma olen praegu koos nii laval kui ka stuudios – nad on kingitus.

On suur õnn kohtuda inimestega, kellega koos olemiseks ja suhtlemiseks, mõtete vahetamiseks ei ole vaja tõlki kõrvale. Ain Agan, Andre Maaker, Mihkel Mälgand, Toomas Rull... Kui sa saad kokku selliste inimestega, sa austad neid, armastad neid, siis saabki ainult tänada.“