ARVUSTUS: Neonatside ja punkbändi verine pulm õuduspõnevikus "Green Room"
Sõge ja pöörane "Green Room" sai oma nime kontserdiruumide puhketoa järgi ehk ruum, kus bändid puhkavad enne ja pärast esinemist. Film ise aga puhkepausidega vaatajaid ei õnnista. See kiire tempoga, vägivalla eksponeerimise poolest lausa süstemaatiline ja metoodiline neonatside ja punkbändi omavaheline verine mõõduvõtmine on sama võimas kui punkarite räuskav muusika.
"Green Roomi" reklaamitakse kui õudusfilmi legendaarsetest vastasseisudest, mille hulka võiks kuuluda näiteks Freddy vs. Jason, Alien vs. Predator, Megashark vs. Giant Octopus. Seekordses filmis on tegemist neonatside ja punkbändi verise vastasseisuga. See kummaline sisukokkuvõte ongi tegelikult ainus asi, mida filmist võiks enne kinno siirdumist teada, sest "Green Room" lajatab rohkem pöördeid pooleteise tunni jooksul kui "Troonide mäng" suudaks pakkuda kuue hooaja vältel.
Seda öeldes pakun ma muidugi pehmelt öeldes üle, aga just sellise ootamatusi täis mulje film jätabki. Asi pole neonatsides ega punkbändis. "Green Room" ei propageeri kummagi elustiili ega ideoloogiat. See pole film kahe maailmavaate põrkumisest. See on film toorest ellujäämisest, mis juhtub aset leidma neonatside kontsertklubis ja nagu vanasõna ütleb: kui esined neonatside kontsertbaaris, siis tee sealt hiljem nii kiiresti kui võimalik minekut ning ära jumala eest ülbitse. Filmi peategelased ei teadnud seda vanasõna ning muidugi nad ülbitsesid ja otsustasid kauemaks jääda. Tulemuseks on üks halb kokkusattumus, lukustatud green room ja kurjade kavatsustega neonatse täis klubi.
"Green Roomi" vaadates ei saanud ma üle ega ümber Pariisi klubi Bataclani 13. novembri sündmustest. Kui terroristid oleksid sattunud kogemata samalaadse klubi peale, siis oleks maailma reaktsioon olnud hoopis teistsugune. Õnneks või kahjuks ei paikne nende klubi kesklinnas, vaid kusagil Ameerika pärapõrgus, kuhu suundub ka rähahädas bänd - peaasi, et saaks esinemise eest raha. Huvitaval kombel tuuakse välja ka konflikt punkbändide vihase imago ja iga bändiliikme tegeliku iseloomu vahel - reaalsuses on vaid üks neist vihane anarhist, kes julgeks kohe tegutseda ja teiste eest seista. Imago ja tegelikkus ei peagi klappima ning "Green Room" teab seda väga hästi.
Filmi tegelikud staarid on aga niigi üllatusi täis loos hoopis needsamad neonatsid, nende ülima rahuga kulgev ülemus Darcy (Patrick Stewart) ning klubi ise. Harva juhtub kui ruumide jaotus muutub nii loogiliseks ja arusaadavaks - tegelased traalivad kogu aeg kabuhirmus green roomi ja klubi koridoride vahet. Mida rohkem korrata, seda tuttavlikumaks kõik muutub. Vaatajatele antakse võimalus ka ise ruume tajuda ja seeläbi hoopis teistmoodi tegelaste põgenemisele kaasa elada.
Neonatside ja punkbänd liikmed mõjuvad vähemalt alguses ühte tüüpi massina. Nende hulgast ei paista mõni väga konkreetne ja meeldiv karakter silma, aga see kõik muutub, kui ilmub Patrick Stewarti külma enesekindlusega mängitud painava häälega Darcy. Tema kaudu näeme, et nad on harjunud oma klubis väga verisel viisil korda lööma. Darcy on rahu ise, ta juhendab ja suunab, aga kõik, mida ta teeb, on alati silmipimestavalt vägivaldne. Filmi jooksul ei tõsta ta pea mitte kordagi kellegi vastu kätt. Tal pole selleks vajadust, sest selleks on tal tema ustavad käsilased ja treenitud koerad. Ta organiseerib vägivalla arengut nagu dirigent eriti võikal kontserdil.
"Green Room" mõjub nagu külm vesi näkku, see lajatab levinud arusaamadele, et kuidas peaks süžee arenema ja kes peaks kangelastest ellu jääma. Lõpuks jääb film siiski lõksu nendesse samadesse klišeedesse, millest alguses nii hoolega hoidus. Kõike muud esitab film nii kavalalt, põnevalt ja lausa šokeerivalt, et muutub info ülekülluse poolest lausa koormavaks. Kordusvaatamine pole oluline filmi mõistmiseks, vaid pigem kiireloomulise tempo tõttu kaduma läinud nüansside hilisemaks tabamiseks. Esimese korraga ei tohiks küll midagi kahe silma vahele jääda, aga uuesti vaadates olen kindel, et filmil on pakkuda veel nii mõndagi.
"Green Room" linastus Eestis esmakordselt 29. aprillil HÕFF-il. 13. maist saavad filmi näha kõik huvilised üle Eesti.
