ARVUSTUS: "Assassin's Creed" – konarlik teekond videomängust filmiks
Videomängudel põhinevad filmid. Keegi pole suutnud nii head teha, et laiem vaatajaskond nõustuks, et neid tõesti üldse teha tasub. Aga mõned on lähedale jõudnud, näiteks "Silent Hill" (2006) – kuigi ka see on oluline saavutus eelkõige mängusõbra perspektiivist.
"Assassin’s Creed" on palavalt armastatud mänguseeria, nii et filmivariandist oodati suuri asju. Et see tuleb ja võidab. Oma rahval õnne tooma, oma sugu uueks looma. Mängutootja Ubisoft lõi ise kaasa, et kõik "õige" oleks. Neil on nüüd isegi oma filmistuudio.
Praeguseks on selge, et kriitikud tulemusele ei plaksuta (Rotten Tomatoesi hinne 19/100, Metacriticus 36/100). Muiduvaatajate hinded samadel saitidel on siiski märgatavalt kõrgemad (vastavalt 66/100 ja 6,8/10), sama suhtumist peegeldab ka IMDb kasutajate 6,8/10.
Mida sellest arvata? Täpselt selliselt, kerge leigusega, võtan elamuse kokku mina. "Assassin’s Creed" on parem kui ootasin, aga mitte hea. Aga kindlasti mitte nii halb nagu veebis enne esilinastust sahistati.
Kõige parem osa on kahtlemata 15. sajandi lõpu Hispaanis aset leidvad märulistseenid – katustel ja mujal kõrgetes paikades toimuvad parkour ja surmapõlglikud vabalangused, millest poolest ka mängud kuulsad on.
Sellist kraami pole paraku üleliia palju. Aga see, mis on, avaldab muljet. Osav montaaž, kaskadööritrikid ja eeskujulikul tasemel teostatud võitlused ja tagaajamised võluvad ekraanile nii palju raevukust, energiat ja puhast meelelahutuslikku kaost, et ainult selle põhjal jõuaks tulemus küll aasta kinokõrghetkede hulka. Vähemalt minu jaoks.
Lisaks avaldab muljet, et kaamerad viibivad madistamisele tihti väga lähedal, mis teeb nii mõneski filmis jälgimise ebamugavaks ja raskeks. Aga siin mitte, siin on hea. Üks pikem tagaajamine katustel, koridorides ja sekka läbi eluruumide on nii vägev, et isegi parim Bondi-film "Casino Royale" ühmataks tunnustavalt.
Kes "AC" mängudest ja taustaloost ei hooli ning tahab lihtsalt teada, kas film on piisavalt hea ajaviide, siis tema võib arvustuse siinkohas pooleli jätta. Vastus on: kõlbab küll.
Keda aga teema rohkem huvitab, saab järgnevalt teada, kui õnnestunud on film just videomängu ekraniseeringuna. Pean kohe ka lisama, et kriitikat on küll üsna palju, aga vaatamise ajal see nii palju ei sega.
Esiteks... Näitlejad on adekvaatsed, kuigi tegelased ja dialoog on liiga pinnapealsed, et see aspekt kuidagi esile tõuse. Arvestades, et peaosi täitvad Michael Fassbender ja Marion Cotillard kuuluvad oma põlvkonna tugevamate ja mitmekülgsemate filminäitlejate hulka, siis on tegelikult kahju, et neid kasutatakse loos pigem etturitena kui selle kandjatena. Kasvõi paar tummisemat rida võinuks neile hambu visata, aga okei.
"AC" mängude fännina leian, et filmi peamine miinus on see, et lugu on lihtsalt liiga palju ja see ruulib kõige muu üle.
Seda eriti kolmandas ja viimases vaatuses, kus salamõrtsukad aktiivseks muutuvad. Siin toimuv täidaks ideaalis terve omaette filmi, näiteks plaanitava järje, aga praegusel kokkusurutud kujul on raske kaasa elada. Pigem tekivad pingelangus ja tunne, et ahah, nüüd hakati otsi kokku tõmbama.
Režissöör plaanis linalugu muide tubli pool tundi pikemaks, võib-olla sel puhul ei tundu viimane vaatus nii kiirustav? Loodetavasti saame kodukinoväljalaskes näha.
Olles seda öelnud, leian, et mängusarja taustaloo kolimine filmiformaati õnnestus hästi. Templirüütlite-salamõrtsukate konflikti tuum on korraga kompaktsem ja kiiremini haaratav, mis on ka mõistlik, sest vaatajal pole sellega kildhaaval tutvumiseks kümneid tunde aega.
Eraldi töövõit on tänapäeva-liini kasutamine viisil, mis ei mõju tüütu vahepalana nagu mängudes, vaid tõesti omaette loona. Kuigi kiirustamise ja kokkusurumise tõttu kannatab see isegi rohkem kui keskaja-Hispaania liin. Aga vähemalt ei pea tundide kaupa lameda välimusega kontoriruumides tuiama, et kolmandajärgulise tähtsusega missioone täita.
Mulle isiklikult tundub ka hea idee Animuse kasutamist näidata ja veel sellisel liikuval moel. Algupärane variant niisama kušetil aeleda oleks ju filmis igav.
Aga kõige loetletud hea ja parema kõrval ei saa kuidagi üle ega mööda hiilida asjaolust, et "AC" mängude suurim pluss jääb filmis täielikult kordamata. Meil pole kunagi võimalust tegelastesse ja nende maailma süveneda, mis on mängudes nii nauditav, et paneb vahel keskse liini ja missioonid unustama.
Kahetunnine film ei saa muidugi pakkuda samasugust enda valitud tempos vabavormilist avastamisrõõmu, aga siiski ei saa nauditavaks pidada ka täiesti teise äärmusse liikumist. Sinna äärde, kus tegelased, lugu ja dialoog on pinnapealsed ning neid ümbritsev vanaaegne maailm, kus ringi liduda, praktiliselt olematu. Isegi 3D kasutamise mõttekusest on siin teoses raske aru saada. Ei anna midagi juurde.
"AC" on täiesti vaadatav, aga võidaks sellest, kui tootjad ei kasutaks kvantiteeti ja kvaliteeti sünonüümidena. Mängude trump on keskendumine tegelaste ja maailma väljaarendamisele, film aga püüab võimalikult palju sündmusi pakkuda, ükspuha siis kui pealiskaudselt.
Rohkem energiat kulub seega lava ülesehitamisele kui publiku köitmisele laval reaalselt toimuvaga, sest film loodi eesmärgiga sari luua, mitte siin ja praegu parimat võimalikku elamust pakkuda. Aga see on tänapäeval blockbuster'ite puhul nii valdav lähenemine, et "AC"-d selle eest eraldi nuhelda tundub juba kohatu.
"Assassin’s Creed" saabub Eesti kinodesse muide algupärase ingliskeelse pealkirjaga, mis on ootamatu, aga pigem hea. Mängusarja fännid ongi ju harjunud ingliskeelse nimega, mitte mingi eestindusega.
