ARVUSTUS: "Tulnukas: Covenant" pole endiselt see järg, mida fännid tahaksid näha
Ulmekatega "Tulnukas" ja "Blade Runner" endale filmiajaloos eeskujuliku koha kindlustanud Scotti "Tulnukas: Covenant" ("Alien: Covenant") on järg tema lavastatud 2012. aasta "Tulnuka" seeria esimesele eelloole "Prometheus", millega lubati vastata küsimustele, mida keegi peale tema endalt ei küsinud - kes lõi tulnukad, kes oli see olend mahajäetud kosmoselaevas ja kust pärines see mõistatuslik kosmoselaev?
2017. aasta seisuga oleme saanud "Tulnukas: Covenant" kaudu vastused kõikidele neile küsimustele, aga samas tekitas Scott kahe eellooga väga palju uusi küsimusi, mida me isegi ei teadnud küsida - kes on inimkonna loonud, kas oleme oma loojate väärilised ja kes on jumal? "Prometheuses" esitatud uutele küsimustele vastamise asemel hakkas Scott ilmselt omaenda pärandi, surelikkuse ja vanuse peale mõeldes esitama palju suuremaid eksistentsiaalsemaid ja lausa kõiksuslikke küsimusi.
Nii "Prometheus" kui ka "Tulnukas: Covenant" on erinevalt varasematest osadest küünilised ja väga pessimistlikud filmid, mis ei hooli inimeludest ega "Tulnuka" fännide soovidest näha eellugude peaosas püsivat tugevat naistegelast. Scott hoolib ainult viimse detailini arendatud hunnitust visuaalselt ilmest (planeet, kosmoselaev, tulnukad), Michael Fassbenderi kehastatud android Davidist ja "Tulnuka" universumi mütoloogia laiendamisest, enne kui lugu jõuab lõpuks esimese osa sündmusteni.
Kõik muu - süžee, tegelased, klaustrofoobiline kassi-hiire mäng tulnukaga - on Scotti jaoks teisejärguline. Siinkohal pean minagi tunnistama, et nii Fassbender kui ka lugu õelatest jumalatest on väga huvitav ning tahaksin näha, kuhu sellega lõpuks välja jõutakse.
Muidugi lendab filmis liitrite jagu verd ning soolikaid, liha ja jäsemeid saab näha tänu erinevat tüüpi põhitulnuka eellaste või siis pigem prototüüpide väga agressiivsele loomusele. Päris õudust on filmis vähe, küll aga jagub pinget, mis tuleneb aina kiiremini läbi kosmoselaeva koridorides ja uue planeedi varemete vahel liikuvast ja kõikuvast kaamerast ning võika disainiga tulnukate tapatööst.
"Tulnukas: Covenant" ütleb fännidele lõplikult ära, kust sündis ikooniline tulnukas ja see vastus on õudne, sest liigub jälle filmikunstis korduvkasutuses oleva teemani, mille kohaselt on inimene see kõige suurem koletis, inimene ja tema looming. Seeria esimeses filmis perfektseks organismiks ja relvaks nimetatud klassikaline hapet verena pritsiv tulnukas pole midagi muud kui veatu versioon meist endist.
Nii nagu "Prometheuses" on ka seekordse filmi tegelik staar Michael Fassbender. Järjes on tema kanda lausa topeltroll - android Walter ja eelmisest osast tuntud android David. Väga aktiivne näitleja mängib rollid välja jalustrabava peensusega ja kuigi tema tegelaskujude eesmärk on filmis üsna halvasti lahti seletatud, siis saan ikkagi kiita kogu aeg üllatusi pakkuvat esitust. Scott andis hiljuti isegi mõista, et on Fassbenderi peale kade, sest näitleja osaleb aastas pea neljas projektis ning suudab olla igas rollis unikaalne, kuid tema saab sama ajaga teha ainult ühe filmi.
Filmi suurim viga seisneb Scotti kinnisidees kasutada seerias juba ülekasutatud loo struktuuri: meeskond satub signaali peale, meeskond läheb planeedile, meeskond sureb. Filmis on nii palju huvitavaid teemasid, mis enamjaolt tulenevad Davidi jumalakompleksist, et lausa kahju on näha seda kadumas tüüpilise klišeehunniku alla. Kõik, kes ootasid, et tegu 1986. aasta järge "Tulnukad" ("Aliens") meenutava tervikliku märuliga, peavad pettuma, sest "Covenant" on esitatud ideede poolest sama ambitsioonikas kui "Prometheus" ja täpselt sama vigane: loogika - ja süžeeaugud, ebaloogilised tegelased ja terviku puudumine.
"Tulnukas: Covenant" pole tulnuka film, mida fännid tahaksid ja seda polnud ka "Prometheus": see on teistmoodi organism, kuid erinevalt tulnukast pole see olend perfektne. Kas kunagi hakkab olema? Seda näitab juba järgmine osa. "Covenanti" järge hakkab režissöör filmima juba järgmisel aastal. Hetkel on filmi tööpealkiri "Tulnukas: Awakening".
