Vahur Kersna otsustas oma saates Urmas Oti pussitamise saladusest mitte rääkida: saan aru, et sellised kriminaalsed episoodid pööblit väga huvitavad ja puudutavad, aga see ei olnud tähtis
Nii palju kui armastati Otti Eestis, ootas ja armastas rahvas ka telemeest Moskvas, ent Kersna oma saate jaoks materjali kogudes piiri taha ei läinud. “Ma mõtlesin seda ka väga pikalt, et kas ja kui palju meil seda vaja on. Mis oleks see põhjus Venemaale minna ja seal rääkida ning kellega seal rääkida,” ütleb Kersna Publikule, et tal tuli nii Vene kui ka Eesti poole suhtes teha mõningaid tõsiseid otsuseid. “Seda materjali oli üüratult palju ja nii mõnedki episoodid, kus oleks võinud minna palju kaugemale, on antud sellise kerge joone ja vihjega, Olen korduvalt rõhutanud seda, et Urmas oli nii sügav, värvikas ja inspireeriv isiksus, et temast võiks rahulikult teha vähemalt kümme väga erinevat saadet. Võiks rahulikult kirjutada kümme väga erinevat raamatut. Mõne koha peal oli jah sellised hetki, kus ma pidin mõtlema väga sügavalt, kas minna sinna poole ja kas rääkida nüüd sellest või teha see valik ja rääkida hoopis tollest asjast. Kõik ei mahu kahte tundi — tundub küll jube pikk aeg, aga isegi sinna ei mahu.”
Muu hulgas ei mahtunud mammutsaatesse ka Urmas Oti pussitamise saladus. Oli see röövkallaletung, mõne narkomaani rünnak, omavaheline arveteklaarimine, juhututtava vihahoog või midagi muud? Mis 1999. aasta 1. aprilli öösel Tallinnas Merivälja muuli juures peatunud üksikus Mercedeses ja selle juures ikkagi juhtus? Urmas Otiga seotud veretöö põhjus ja asjaolud on siiani mõistatus isegi asja uurinud tippkriminalistidele. Vahur Kersna sõnul oli toonane juhtum tema jaoks täiesti kolmandajärguline teema ja seepärast seda tema saates ka ei puudutatud: “Ma saan aru, et sellised kriminaalsed episoodid pööblit väga huvitavad ja puudutavad, aga see ei olnud tähtis. Ma rääkisin sellest Monika Mägiga teiste allikate põhjal ka olen ma üsna kursis, mis seal toimus ja kuidas need asjad läksid, aga ma ei arvanud, et see peaks olema siin saates. Kui oli valida, olid asjad, mis oli minu jaoks huvitavamad ja tähtsamad.”
Paar nädalat enne saate eetrisse minekut kurtis Kersna Õhtulehe veergudel, et Urmas Oti poolõde Karin Bachmann laseb mehe unikaalsetel salvestistel enda saadetest hävida, sest need on VHS-kassettidel, kus info ei püsi igavesti. Kersna hinnangul võiks Oti koduarhiivis olla olemas ka saated, mida ETV pole salvestanud ja säilitanud. Mehe sõnul pole see lugu aga jätkuvalt lahenenud: “Ma ei usu kah, et sealt midagi väga tuleb. Karin oli tookord väga jäigal seisukohal, samamoodi nagu oli ka Sirje Endre. Nad ei tahtnud hoolimata minu pikaaegsetest palvetest mingit koostööd teha, millest on väga kahju, sest nüüd on see suur asi tehtud ja vaevalt, et keegi kunagi enam hakkab sellist asja ette võtma. Võib-olla kümne aasta pärast on neid inimesi, kes Urmas Ott mäletavad, juba märksa vähem. Ka kahekümne aasta pärast veel vähem, ainult mõned üksikud ja midagi ei ole — kõik saab tolmuks.”
Urmas Oti saade on nüüdseks tehtud ning Kersna sõnul on tema pea täis ideid mõtteid, mida järgmisena teha, ent paraku ei sõltu nende teostus temast. “Ma võiksin teha miljon asja, aga see ei ole mitte Kersna TV, vaid on Eesti Televisioon, mida juhib väga palju inimesi ja nemad peavad otsustama. Mis on juhi mõte? — Juhi mõte on see, et ta on visionäär. Ei ole ju tarvis “Ringvaadet” juhtida, ei ole tarvis “Pealtnägijat” juhtida, ei ole tarvis “Aktuaalset kaamerat” juhtida, et kuskil on juhid, kes juhivad neid. On vaja visionääre, kes suudavad meid ümbritsevas olukorras ja selles ajas näha kohta, kuhu televisioon areneb ja on vaja, et juhid tooksid raha. See on nende funktsioon ja ülesanne ning kui nad suudavad raha hankida, siis nad on head juhid ja kui nad ei suuda, siis tuleks nad paremate vastu välja vahetada. Nemad tegelikult otsustavad, milliseid saateid on vaja ja mida tuleks teha. Mina ei otsusta. Mina olen lihtsalt töömesilane, kes täidab ülesandeid,” ütleb Kersna.
