ARVUSTUS | Ulmefilm "A.X.L." on lastele suunatud piinlik läbikukkumine

"A.X.L“ on Oliver Daly esimene täispikk ulmeline mängufilm. Film räägib robotkoera ja poisi sõbrunemisest. Paraku peab seda kõike võrdlema halva filmielamusega nagu seda oli "Max Steel“ (2016). "A.X.L“ on ehk natukene parem, kuid see ei tähenda just palju. Pigem tuleks seda vaadelda lastele suunatud ulmefilmina.

Kui midagi "A.X.L." kohta head välja tuua, siis seda, et tegu on suhteliselt veretu vaatamisega ja sobib hästi noorematele. Kui filmi sisu lahkama hakata, jääbki alles vaid halb, sest siin pole midagi väga keerukat ega sügavat.

"A.X.L." on õnneks siiski natukene parem kui "Max Steel“. Filmi esimeses pooles hakkasin isegi robotkoerast A.X.L. ja temaga sõbraks saanud poisist Milesist hoolima. Siis aga äkki juhtus midagi ja filmi sisu liikus edasi täiesti juhuslikult. Tark tegu oleks jätta krossimootorratturi temaatika ikkagi läbivaks osaks filmist. Selle asemel hakkas film siplema siia-sinna ja lõpuks ei saadud enam aru, kas taheti teha noortefilmi, lastefilmi või ägedat ulmekat täiskasvanutele. Robotkoer, kes on koos Milesiga filmi peategelased, pole ju süüdi, et osades kaadrites nägi A.X.L. välja nagu mõni halb arvutimäng, mis 2000. aastal nässu läks.

Filmis on päris ilusaid võtteid, lennukaid kohti aga paraku sellest ei piisa. Eriti häirivad olid A.X.L. koertegelase lähivõtted, mil näidati robotkoera detailsemalt. Filmist oleks võinud tubli 20 minutit maha lõigata ja sellest oleks piisanud enam kui küll. Selle asemel pandi sisse lohakas arvutigraafika, kiirelt kokkuklopsitud montaaž ja venitati ka sisu lohisevaks. Polnud süüdi ka ükski näitleja: Thomas Jane ("The Mist", "The Punisher“), Becky G ("Power Rangers“), Alex Neustaedter ("Ithaca“) ja Alex MacNicoll ("The 5th Wave“).

Loodetavasti saab peaosas olnud Alex Neustaedter tulevikus veel võimalusi, sest tema ekraaniolek oli üsnagi hea, lihtsalt "A.X.L“ sattus olema just selline film, kus ulmeline koer tundus tegelikult jabur ja halb arvutigraafika rikkus kogu filmi. Saan aru, et sooviti teha film, mis üritas sarnaneda "Transformerite" lasteversioonile ja kui mõni lapsevanem oma lapsega seda filmi kinno vaatama tahab minna, siis soovitaksin, aga täiskasvanule see elamust ei paku.

Ühel hetkel ei uskunud ma enam ei lugu, ei tegelasi ja kahju hakkas ka rahast, mis selle filmi alla pandud oli. Filmis on küll stseene, kus on pingutatud, aga kuna järgnesid riburadapidi hulk halbu stseene, siis rikuti kõik ilus jälle taas. Kõige häirivam oli robotkoer ise, kelle kohmakus ja kummaline liikumine tappis terve filmi.

"A.X.L.“ tekitab masendava tunde, sest oli lootus, et sellest saab asja, aga see kadus peale filmi lõppu. Tundsin robotkoerale kaasa, kuna teda piinati ja pandi kannatama ning olin rõõmus, kui Miles ta jälle päästis, aga filmi see siiski ei päästnud. Olgem aga tänulikud, sest tänu niisugustele filmidele saamegi aru, millised on väärtfilmid ja milline läbikukkunud toode. Olukorda saanuks parandada, kui filmi visuaalne pool olnuks tasemel, aga ka seda ei suudetud teha. Selline film oleks pidanud välja tulema 2018. aasta asemel 1994. aastal.

Pean välja tooma ühe muusikapala filmi treilerist, milleks on Bannersi lugu "Someone To You". Vägisi tekkis tunne, et filmist oleks saanud teha väga hea muusikavideo A.X.L. robotkoeraga.

Sel aastal linastub õnneks tõenäoliselt hea robotifilm "Bumblebee“, sest "Transformerid“ on siiski kvaliteetsemad, kui odavapoolne "A.X.L."

"A.X.L." on praegu kinodes.