5 filmi, mis jõudsid kinodesse alles pärast režissööride surma
Sergei Bondartšuki "Quiet Flows the Don" (2006)
Sergei Bondartšuki viimane film "Quiet Flows the Don" (2006) linastus 12 aastat pärast režissööri surma, mille tõi 1994. aastal kaasa südameinfarkt. Filmimine lõppes 1994. aastal enne Bondarchuki surma, kuid kuna režissööril oli leping Itaalia filmistuudioga, mis jättis filmitud materjali pikemaks ajaks enda kätte, siis õnnestus Sergei pojal Fjodor Bondartšukil ("The 9th Company", "The Inhabited Island", "Stalingrad", "Attraction") alles 2006. aastaks see kätte saada ja lõpuks valmis monteerida. Mihhail Aleksandrovitš Šolohhovi romaaniseerial põhinenud film linastuski 2006. aastal televisiooni vahendusel.
Ta suri 1975. aasta 2. novembril Roomas, kui temast sõideti tema enda autoga mitu korda üle ning surnukeha pandi kõige lisaks veel põlema. Mõrvas võeti vastutusele toona 17-aastane Giuseppe (Pino) Pelosi, kes teo ka üles tunnistas. Lisaks vahistati ka tundmatuks jäänud isikud. 29 aastat hiljem võttis Pelosi tunnistuse tagasi ja väitis, et tema perekonda ähvardati vägivallaga, kui ta ennast süüdi ei tunnista.
Ta väitis, et mõrva sooritasid hoopis kolm meest, kes sõimasid režissööri samal ajal räpaseks kommunistiks ja "homoks". Mõrva hakati uuesti uurima, sest jõhkra teo taga paistsid olevat poliitilised motiivid. Juba 1975. aastal arvasid Pasolini lähedased, et mõrva taga seisid poliitlised jõud.
Kenneth Hawks oli legendaarse režissööri Howard Hawksi ("Scarface", "Only Angels Have Wings", "The Big Sleep") vend, kes jõudis oma lühikese karjääri jooksul valmis teha ainult kolm filmi, sest viimase filmi "Such Men Are Dangerous" võtete ajal juhtus kohutav õnnetus.
Lõuna-California rannikul viimaseid stseene filmides hukkus kahe lennuki kokkupõrkes režissöör Kenneth Hawks, režissööri assistent Max Gold, operaatorid Conrad Wells ja George Eeastmen, kaameramehed Otto Jordan ja Ben Frankel, kaks võttegrupi liiget ning mõlemad piloodid. Võtete tarbeks kinnitati kahele lennukile kaamerad, et saaks linti võtta filmi viimased stseenid, kuid kohutavate asjaolude tõttu põrkasid lennukid ookeani kohal kokku. Päästeoperatsiooni käigus leiti kümnest hukkunust üles ainult viis.
Film sai siiski valmis, sest viimane stseen õnnestus uuesti filmida. Õnnetuses hukkunute lähedased kaebasid Fox Film Company kohtusse, kuid kohus otsustas filmistuudio kasuks ning film linastus kaks kuud pärast režissööri surma.
Pärast Kanada võtteperioodi lõppemist otsustas produtsent, kaasrežissöör ja seikleja Varick Frissell, et hülgepüügist jutustava seiklusfilmi jaoks on vaja lisamaterjali Labradori jääväljast. Režissöör läks koos väikese meeskonnaga hülgepüügi jaoks mõeldud laevaga SS Viking merele. 15. märtsil jäi laev jääväljale lõksu ning teadmata asjaoludel plahvatas laevas jää lõhkumiseks mõeldud dünamiit. 27 meest suri koos režissööri ja operaatoriga.
Film jõudis kinopublikuni kolm kuud pärast režissööri surma. Frisselli ja tema võttemeeskonna liikmete traagilisest surmast olenemata jõudis “The Viking” ikkagi kinolinadele sama aasta juunikuus. Kuigi inimeste arvamused filmi osas erinesid, siis jäi kriitikutele positiivselt silma filmis nähtud imekaunid kaadrid jäisest Kanada tühermaadest ja võikad kaadrid hülgepüügist. Filmi sisu kohta öeldi aga, et kujutlusvõime jättis soovida. Olenemata sellest sai film kurikuulsaks siiski selle valmimisega seotud õnnetuse tõttu.
"Eyes Wide Shut" (1999) linastus neli kuud pärast režissöör Stanley Kubricku surma, mille tõi kaasa südameinfarkt.
Kubrick suri kuus päeva pärast seda, kui oli näidanud oma viimast varianti filmistuudiole Warner Bros. Kuna filmi võtteperiood osutus väga pikaks ja piinarikkaks, siis arvatakse, et viimaseks jäänud filmiga kaasnenud pinged võisid ka Kubricku surmas mingit rolli mängida.
Warner Bros. on küll kogu aeg väitnud, et Kubrick andis enne oma surma stuudiole filmi viimase variandi üle, aga siiski oli filmi postproduktsioon veel pooleli, mis tähendab, et stuudio oli tegelikult see, kes filmi lõpetas.
Seda tehti siiski koos Kubricku lähedastega ja pooleli olid vaid tehnilised aspektid. Siiski arvatakse, et Kubricku enda lõpetatud versioon oleks olnud natuke teistsugune, sest ta oli tuntud sellepoolest, et monteeris oma filme alati viimase hetkeni, mistõttu ei loe Warneri välja antud filmi paljud Kubricku koostööpartnerid siiani lõpetatuks või vähemalt selliseks, mida oleks välja lasknud Kubrick, sest režissööril oleks olnud veel neli kuud aega filmi kallal tööd teha.
