Mängufilmi “Kratt” stsenarist Rasmus Merivoo: uued filmid on juba küpsemas
Film räägib võsukestest, kes viiakse vanemate poolt maale vanaema juurde. Linnalapsed saavad hingata värsket õhku, leiavad endale sõbrad ning tutvuvad ebamugava füüsilise tööga. Kui laste teed ristuvad kadunud mõisahärra päevikuga, kus sees krati valmistamise õpetus, otsustavad nad pikemalt mõtlemata väärt koduabilise vanaemale sünnipäevaks kinkida.
Maal toimub samal ajal ka sotsiaalmeedia-revolutsioon. Uus digitaalselt ühendatud noorus on asunud vana amortiseerunud vallavõimu välja vahetama. Suures hirmus iseenda lõpu ees teeb vana reaalsus kõik, mis suudab, et püsima jääda. Loodusseadused, saatus ja karma juhivad aga kõik teed omavahel risti ning tuleb see, mis tulema peab.
Filmi lavastajaks ning stsenaristiks on Rasmus Merivoo, kes on eelnevalt kogunud tuntust filmitegijana oma kultusväärse lühifilmiga “Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas”. “Kratt” on Rasmus Merivoo teine täispikk mängufilm.
Filmi loomeprotsess
Rasmus Merisoo sõnul tuli filmi idee elust enesest. Ta leiab, et me kõik oleme ümbritsetud krattidest ning moodne elu kubiseb neist. Stsenaristi väitel sarnaneb film praegusele olukorrale ühiskonnas.
Film sai alguse ideest, mis küpses, arenes ja kogus enda ümber veel teisi ideid, millest sündiski projekt. Rasmuse sõnul algasid filmivõtted stsenaariumi viienda versiooniga, võtteplatsil tekkis kuues ning montaažiruumis seitsmes versioon filmist.
Filmis lööb kaasa lisaks tuntud näitlejatele nagu Mari Lill, Ivo Uukkivi, Jan Uuspõld, Alo Kurvits ka Merivoo perekond.
Pereliikmed filmirollides
Filmis näeb nii Merivoo poega kui tütart, nende ema, vanaema kui ka Rasmuse õde, vanaema ja vanaisa. Mehe sõnul oli koostöö perekonnaga sujuv, kuna nad on väga kokkuhoidvad.
Alguses oli lastega võtteplatsil raskem, kuna nende jaoks oli tegemist esimese suurema töökogemusega. Lõpuks soovisid väiksed näitlejaid aga juba ise lisaduubleid ning ootavad pikisilmi filmi teist osa, et taas näidelda. Merivoo on varasemalt rääkinud, et oma lastega oli võtetel keerukam kui muidu, kuna enda lastest hoolid ju ikka rohkem, kui teistest näitlejatest.
Kas Merivoo lapsi võib näha ka tulevikus mõnes filmirollis, seda mees veel öelda ei oska, kuid kui on tulemas sobiv projekt ja lastel on huvi, siis tema kätt ette ei pane. Peamiselt tegeles võtteplatsil lastele tekstide õpetamisega nende vanaema. Rasmus toob välja, et nad harjutasid erinevaid stseene erinevates lokatsioonides - toas, aias, metsas, mänguväljakul. Stsenaristi sõnul tuleb teksti pähesaamiseks sellest kõigepealt aru saada. Igal sõnal on põhjus ja loogika, mis baseerub karakterile ja loole. Merivoo ema oskas seda näha ja lastele näidata. Filmirollid kirjutas Rasmus enda laste järgi, sest tunneb neid paremini, kui teisi lapsi.
Õiged inimesed filmirollides
Kõige oluliseks on Merivoo arvates valida rollidesse õiged inimesed, olenemata kas tegu on professionaali või asjaarmastajaga. Lisaks mängib suurt rolli platsil valitsev meeleolu ehk võttevaib. “Kui kõik soovivad parimat tulemust ning ei karda vabalt mängida ja üksteist toetada, siis saab läbi igast olukorrast. Elukutselistel näitlejatel on muidugi erilised oskused ja tööriistad, mida nad oma andega on aastate jooksul lihvinud” sõnab ta.
Merivoo tõdeb, et filmi eelarve oli Eesti arvestuses väiksemapoolne ning uued filmid on juba küpsemas.
Meenutades filmi “Tulnukas” kirjutamist sõnab Merivoo, et tegemist oli väga kiire stsenaariumiga, mis pidi valmima ühe ööga. Filmi algne produtsent, kursaõde Anu Aun luges järgmisel hommikul stsenaariumit ja väitis, et naeris nii, et tilgad olid püksis. Selline tagasiside oli Rasmusele piisav ning stsenaarium läks käiku.
