ARVUSTUS: "Resident Evil: Viimane peatükk" - halvasti monteeritud tugeva ajukahjustusega zombimärul...
Esimene "Resident Evil" film ilmus juba 15 aastat tagasi ning koos - peale seda paari aastaste vahedega ilmunud - järgedega on neid nüüd kokku kuus, millest värskeim, alapealkirjaga "Viimane peatükk" on hetkel alles kinodes, kuid ei olegi päris nii viimane nagu seda pealkiri ütleb ja nii paljud kinofännid loodavad.
Videomängul põhinev, kuid sellele mitte sarnanev frantsiis on esimene õudusfilmide seeria, mis teenis kokku üle miljardi dollari ning hetkel on räägitud, et plaanidesse on võetud teleseriaal, mis jätkab tegevust peale viimase loo lõppu ja samuti on tegelikult jäetud lahtiseks seitsmenda filmi saatus - see kõik sõltub, kas "Viimane peatükk" on rahamasin või mitte.
Kuuenda filmi tegevus on ainult kaks nädalat peale eelmise loo sündmuseid. Maailmas on veel alles natukene alla viie tuhande inimese ning 48 tundi on jäänud, kuniks ka viimased on surnud. Alice peab minema nüüd tagasi, kust see kõik algas - Raccoon City-sse, sest kusagil sügaval Taru südames on peidus antiviirus, mille abiga saab päästa allesjäänud inimkonna hävitava T-viiruse käest.
Paul W. S. Anderson on osav märulikino looja ning tema abikaasa ja filmi staar Milla Jovovich on erakordselt karismaatiline ja ülimalt usutav füüsiline näitleja, seega nende koostöös valminud kõik kuus õudusmärulit on suhteliselt lõbusalt veedetud aeg - tingimusega, et seda tüüpi filmid on meelepärased. Anderson suudab tuua ekraanile mitu vägagi võimsat momenti, mis isegi tänapäevases märulite ja zombifilmide maailmas on täiesti arvestatavad, näiteks kui torni otsast lastakse alla nö "tulevihma", suure kaadriga näidatakse tankide taga liikuvaid zombisid või võitlusstseen esimesest filmist tuntud laserite keskel.
Suureks probleemiks siiski on teose monteerimine, milletaolist halba kvaliteeti pole juba ammu näinud. Kaklusstseenid on frantsiisile ebaloomulikult nukrad, aeglased ning jubedalt monteeritud, olles varasemalt üks põhiline põhjus, milleks neid filme vaadati. Mitte midagi ei ole näha, sest löögid kõik on väljaspool kaadrit ning kogu märul on üldiselt lõigatud niivõrd kiirelt, et raske on saada reaalset pilti sellest, mis tegelikult ekraanil toimub. Isegi lihtsad asjad nagu noa ära panemine on 4-5 võtet ja kiiret kaamera vahetust või mootorratta käivitamine, mille jaoks oli vaja 12 erinevat võtet - lugesin üle ja naersin. Raske uskuda, et suurstuudio lasi filmi sellisel kujul välja. Päris kindlasti on tegemist seeria nõrgima lüliga.
Kokkuvõtlikult on film vägivaldne ja suhteliselt loll, kus laipade arv ületab nõudmised publiku IQ jaoks. Lisaks ajudele on kogu filmist puudu ka igasugune kirg, kuid fännidel on liiga palju tegemist Alice'i seiklustele kaasaelamisega, et seda märgata. Kindlasti ei märgi see linalugu momenti, kust seda seeriat vaatama hakata, sest Milla Jovovichi verejanuline ja ebainimlikult osav karakter, seosetu sisu ning Paul Haslingeri raskekujuline muusika on tõenäoliselt ülemäära veider segu, kuid seeria fänn tunneb ennast nagu kodus. Räägitav lugu on totaalne segadus, mis vähemagi katsetuse korral seda kuidagi mõtestada, laguneb täielikult koost.
Ei saa muidugi väita, et see oleks üllatus, sest "Resident Evil" filmid ei ole kunagi silma paistnud tugeva stsenaariumiga. Lavastaja ja stsenarist Paul W. S. Anderson teab täpselt milline publik on tema filmide austaja, seega annab neile seda mida oodatakse - üliinimlikud oskused, zombikoerad, koletised, laserid, tankid, linnavaremed, plahvatused, leegid ning muidugi palju palju zombisid. Õudusfilmik ei saa seda muidugi kohe kuidagi määratleda, sest äärmiselt ootuspärased ehmatused on sedavõrd tihedad, et muutuvad koomiliseks ning kogu selle märuli keskel kipub ununema, et see kõik peaks ju õudne olema, kuid kahjuks ei ole olnud alates esimest filmist edasi.
"Resident Evil: Viimane peatükk" on praegu Forum Cinemas kinodes.
