ARVUSTUS | alahinnatud "Tundmatu" kiikab maailma, kus aju on justkui arvuti, analüüsides igat vaadet, sammu, mõtet
See on isegi tähtsam kui raha või muud luksuslikud asjad, mida tegelikult oma ellu igatseme. Aeg muudkui lendab ja lendab. „Anon“ („Tundmatu“) puhul on lootused ja ootused küllaltki kõrged, ent samas tean juba ette, et siit täielikult Oscari-filmi küll ei tule.
Põnevusfilmid lihtsalt on sellised. Neid oleks nagu tabanud mingi needus ja näitlejad võtavad oma tööotsad lihtsalt vastu, teades et varsti tuleb jälle midagi muud töösse.
„Anon“ pealkiri annab originaalis vihjeid ilmselgelt anonüümsusele. Tean, et üks teine film Liam Neesoniga on samuti „Tundmatu“ nimega ja seetõttu on kohati tüütud need pealkirjatõlked, kui rääkida „Tundmatust“ ja „Tundmatust“.
Keegi mõtleb ühte filmi ja keegi mõtleb teist: lõpuks ei saa enam aru, millega tegu, eriti kui pealkiri nimetada just eesti keeles. Norimine norimiseks, kuid ise oleksin selle pealkirja tõlkinud „Anonüümne“, ehkki ka sellest on ilmselt samanimelisi – vähemalt olnuks pisut originaalilähedasem pealkiri tekkinud.
„Anon“ ehk „Tundmatu“ viib meid digimaailma, kus inimesed näevad kogu infot nagu läbi oma silmade. Nende aju oleks justkui arvuti, mis analüüsib igat vaadet, sammu, mõtet.
Selles suhtes müts maha ja tunnistas, et „Anon“ oli suurepärane mõtlik krimifilm, mida oli mõnus vaadata. Tõsi, film sisaldab ka mõneti sobimatuid kaadreid (ikkagi palju verd ja paljastavaid stseene) ja mõni täiesti nõrganärviline vist peab paaril korral ka silmad sulgema, aga kinosaalist siiski välja joosta ei maksa.
Film on igati korralikult teostatud ja pildigamma poolelt üsna tume ning sünge. Mõtlik mõrvamüsteerium on enamat kui lihtsalt järjekordne ulmefilm.
Pean mainima, et poole filmi pealt tabas mind äkkmõte, et Clive Owen peaks mängima arvutimängul baseeruvat „Max Payne´i“. Kuigi sellest on juba loodud üks täispikk linateos, siis siiani on sellega kahtlased lood : osadele ei meeldi üldse, teistele meeldib ja tegelikult ongi see selline nii ja naa film.
Owen suudaks olla suurepärane Max Payne, kuna juba ennemgi on ta olnud kõigis oma filmides ülimalt hea ja veenev näitleja. Ja mingi eriline „külm“ ja tõsine ilme on pidevalt ta näol. Kuidagi väga sünge ja tumeda auraga roll sobib talle ja ta ei peagi väga palju tegema, et loomulik välja näha.
Seekord oli Owen tegevuses kummaliste mõrvadega, mis toimusid müstilistel asjaoludel ja terve „Anon“ oli idee poolest nii-öelda digitaalselt põnev.
Võimalik et tehnikavõõrad inimesed seda ei naudi ja film kipub ehk nende vaatajate jaoks liiga sügavasse filosoofiasse ära vajuma. Tuleb kiita küll aga omapärast kaameratööd. Kõiksugu erinevate nurkade alt võetud kaadrid, kohati arvutimängu stiilis põnev FPS (First Person Shoooter), mis paneb vaatajat tundma, nagu ta ise oleks filmis.
„Anon“ on põnevik, mis haarab vaatajat juba esimestest minutitest. Kunstiliselt on tegu „lummava“ filmiga. Kuigi idee on siin kriminaalne, hakkab see justkui kaasa kiskuma ja mõtlema panema: mis siis, kui selline tehnoloogia, nagu filmis, olekski juba täna saadaval? Mis siis, kui saaksime end „häkkida“ teiste inimeste mõistusesse, nende mälestusi pöörata ja väänata, anda neile pettekujutlusi ja muud sarnast?
Kõik see tundub ju jube põnev. Siinkohal tekkis mul idee, et miks pole korralikku filmi tehtud „shapeshiftingust“ ehk kehade muundumisest. Siin on mõtteainet Ameerika filmitegijatele. Mõelda vaid, mida sellise tehnoloogiaga kõik teha saaks, kui see päriselt eksisteeriks.
Sarnane teema võiks isegi sobida Andrew Niccoli uueks ideeks. Oskab ta ju just sedasorti ülipõnevaid filme luua.
Soovitaksin „Anonit“ kindlasti krimifilmi austajatele ja neile, kellele meeldib kunst, filosoofia ning tehnoloogilised lahendused.
Kuidagi lummavalt põnev oli see kõik ja pakkus suurepärane kinoelamuse. Lisaks „Anonile“ soovitaksin otsida videolevist Clive Oweni filmi „The International“ ehk „Rahvusvaheline“, kus Oweni ekraanipartneriks on Amanda Seyfriedi asemel hoopis Naomi Watts.
