Kas oled piisavalt julge? Need on 10 kõige šokeerivamat filmi läbi aegade
Piiride kompamine muutub aasta-aastalt järjest raskemaks. Mõned asjad lihtsalt ei mõju enam šokeerivalt. Näiteks kui kellelgi lõigatakse filmis käsi otsast ära, siis tõenäolist ei ehmata see enam kedagi. Järgmiseks näidatakse pisut pikemalt, kuidas käsi nüsitakse nüri saega otsast. See ehmatab inimesi. Läheb veidi aega mööda. Ja ka see pole enam rõve. Kogu aeg peab midagi uut leiutama. Seetõttu on sageli keeruline lainel püsida.
Millised olid aga need kümme filmi, mis on aastate jooksul inimesi kõige enam šokeerinud?
Filmi režissööriks on Kenneth Anger. Tegemist on põrandaaluse lühifilmina. Lugu kujutab unistajat, kes ärkab keset ööd üles. Ta kohtub seltskonna purjetajatega. Purjetajad hakkavad unistajat vägivaldselt vägistama ja piinama.
Anger tegi eksperimentaalfilmi, kui ta oli vaid 17-aastana. Ta tegi selle oma vanematekodus ühel nädalavahetusel, kui vanemad olid ära. Hiljem pandi Angerile süüks, et tegemist on vägivaldse homoerootilise filmiga. Ta sai karistada.
Võib-olla ei tundu filmi sisu hetkel niivõrd õõvastav, kui see tundus 1947. aastal. Siis polnud inimesed harjunud nägema sadomasohhismi ja homoerootikat.
Filmi režissöör on Meir Zarchi. Film kujutab Jennifer Hillsi, kes on noor ja lubav kirjanik New Yorgist. Ta otsustab veeta suve üksilduses, elades inimtühjas kohas ja pisikeses majakeses. Naisel on plaan saada ühele poole oma esimese romaaniga.
Kõik tundub tore hetkeni, kui Jenniferile saab osaks halva seltskonna tähelepanu. Asi kulmineerub sellega, et seltskond kohalikke vägistab naise ära. Neli meest teeb seda seni, kui nad arvavad, et Jennifer on surnud. Ühel hetkel ärkab Jennifer aga üles ja otsustab neljale vägistajale karmilt kätte maksta.
Tänapäeval ei tundu see film tõenäoliselt nii õudne, kui see tundus 1978. aastal. Filmis on vähe stseene, milles on näha tegelikku vägivalda. Küll aga on väga palju juttu vägivallast ja sellest, mida Jennifer kellelegi tegi.
Filmi režissööriks on Tom Six. Kolm turisti võetakse Saksamaal pantvangi Dr. Josef Heiteri poolt. Heiter on kirurg, kes soovib luua uusi olendeid, kes oleks omavahel ühendatud. Niisiis õmbleb ta kolm inimest kirurgilisel moel omavahel kokku. Kuna arsti varajased katsetused pole õnnestunud, otsustab ta sakslastest turistid omavahel õmmelda kokku nii, et ühe inimese suu on seotud teise inimese päraku külge.
Filmi muudab šokeerivaks aga see, et millegagi pole üle pingutatud. Selles pole ohtralt rõvedaid stseene. Kõik tundub äärmiselt realistlik. Sageli ootavad inimesed mingeid eriti rõvedaid stseene. "The Human Centipede" pakub aga palju jubedamaid asju, mida inimesed saavad ette kujutada oma peas.
Filmi režissöörideks on Tinto Brass, Bob Guccione ja Giancarlo Lui. Kusjuures filmi on teinud meesteajakiri Penthouse. Filmis kujutatakse Rooma keisri Caligula tõuse ja mõõnu. Esialgse käsikirja kohaselt sooviti kujutada, kuidas täielik võim võib inimese täiesti ära rikkuda. Hiljem muudeti see aga ära ja keskenduti rohkem sellele, kuidas Caligula oli koletis sünnist saati.
Filmis on ka ohtralt seksistseene. Lõppude lõpuks kukkus film niivõrd halvasti välja, et selle vaatamine ajab inimesi närvi. Tõenäoliselt just see teebki "Caligula" šokeerivaks, sest see on nii halb. Aga mitte selles mõttes halb, et see muutub mingis mõttes heaks. Ja mitte ka selles mõttes halb, et see film jääks kahe silma vahele. Ikka selles mõttes halb, et see film ajab lihtsalt nii närvi.
Divine on kriminaal, kes redutab haagissuvilas Baltimore'is koos oma ema, partner Cottoni ja oma poja Crackersiga. Divine omab tabloidajakirjade kohaselt kõige rõvedama inimese tiitlit. Ise on ta selle üle äärmiselt uhke.
Samas on ka üks teine pere, kes ihaldavad kõige rõvedama inimese tiitlit. Raymond ja Connie Marble on paarike, kes võtavad naisi pantvangi, teevad nad rasedaks ja müüvad mustal turul lesbipaaridele beebisid.
Kõige rõvedama inimese tiitli nimel läheb lahti võistlus. Filmis on mitmeid provokatiivseid ja kõhedust tekitavaid kohti, mille hulgas on näiteks vägistamine, väljaheidete söömine, oksendamine ja muud taolist.
"Pink Flamingos" on halva maitse ideaalne esindaja. Film tõi John Watersile nii palju tuntust, et temast sai lausa halvamaitseliste filmide kuningas.
Seitse aastat peale oma naise surma tunneb koos teismelise pojaga elav jõukas ärimees Aoyama (Ryo Ishibashi), et vajab endale uut kaaslast. Selleks laseb ta korraldada rolliproovi, kus pahaaimamatud neiud üritavad pürgida mitteeksisteerivasse filmi. Aoyama silm langeb kohe noore Asami (Eihi Shiina) peale. Paraku ei oska ta aimatagi, et esialgu kenana ja toredana näiv tüdruk on sootuks teistsugune, kui ta oodata oskas.
Tegemist on Takashi Miike adaptsiooniga Ryu Murakami samanimelisest raamatust. Film on piire kompiv ja õudust tekitav selle kõige ehtsamas mõttes. Linateoses on stseene, mis ajavad judinad peale ka kogenud õudukafännidele.
Puudega tütart kasvatav üksikisast lihunik saadetakse vangi. Nimelt ründas lihunik ühte inimest, kes tema arvates ahistas ta tütart. Kui mees vabaneb vanglast mõned aastad hiljem, on ta just kui kõik kaotanud. Ta näeb vaeva, et oma elu uuesti üles ehitada. Ta soovib leida endale töökoha ja tüdruksõbra.
Samas on ühiskond aastate jooksul muutunud ja kellelgi pole mehest sooja ega külma. Ta tõugatakse ära. Ta ei leia elus oma kohta. Kuigi ta leiab ka töö ja proovib elada normide järgi, leiab ta end lõppude lõpuks ikkagi mustast masendusest.
Filmis olevad teemad on nii sünged, et suudavad jahmatada ka kõige külmema närviga publikut. Filmis olev vägivald pole edastatud mitte rusikatega, vaid hoopis süngusega, kuidas mees jääb elu hammasrataste vahele. Mis tunne on olla keegi, keda kellelgi vaja pole? Keegi, kelle jaoks pole oma kohta.
1943. aasta. Valgevene. Natsid on hõivanud kogu piirkonna. Filmis kujutatakse poissi nimega Florya, kes jätab oma pere, et liituda Nõukogude vastupanuliikumisega. Läbi noore partisani silmade näeb publik tõelist valu ja kannatusi, mida inimesed sõja ajal läbi elavad. Mis tunne on näha, kui inimesi tapetakse külade kaupa?
Oh Dae-su röövitakse ja teda hoitakse viisteist aastat kongis. Tal pole aimugi, miks keegi talle nii tegi. Kui ta vabastatakse, on tal viis päeva aega teha selgeks, kes ta röövisid ja neile kätte maksta. Ta on kättemaksu planeerinud kõikide nende aastate vältel. Lisaks on mehel suur soov näha taaskord oma tütart. Samal ajal saab Oh Dae-su tuttavaks ka noore tüdrukuga, kelle nimi on Mi-do ja kes töötab sushi-restoranis kokana.
Tegemist on Korea draamaga, mis ühendab endas tragöödia ja kättemaksu niivõrd oskuslikult, et ka kõige kriitilisem vaataja jääb rahule. Filmis on nii vägivalda kui ka õudu. Samas jätab film vaataja ärevusse, sest kogu lugu on pingeline kuni viimase hetkeni.
Antropoloog Harold Moore (Robert Kerman) läheb Lõuna-Ameerika džunglisse, et saada teada, mis juhtus sinna kannibalidest dokumentaalfilmi tegema läinud meeskonnaga. Pärast pikka otsimist leiab ta meeskonna jäänused ja nende filmilindid. Filmile jäänud jubedad teod on kohutavad, kuid mitte kõigis jubedustes pole süüdi kannibalid.
Film on julmade stseenide ja reaalsete loomade tapmise tõttu olnud mitmes riigis keelatud. Tapmisstseenid olid sedavõrd realistlikud, et filmi lavastaja vahistati ajutiselt, kuna ametivõimud uskusid, et tegu oli ehtsate tapmistega. 2012. aasta seisuga on film endiselt keelatud näiteks Saksamaal, Islandil, Indias ja Uus-Meremaal.
Allikas: Taste of Cinema, Filmiveeb
