Tom Lowe'i "Ärkamist" vaadates meenuvad režissöör ja operaator Ron Fricke meeliülendavad filmid "Samsara" ja "Baraka", aga ka legendaarse filosoof-lavastaja Terrence Malicku, kes on ka filmi üks produtsent, ja tema ihuoperaatoriks kujunenud Emmanuel Lubezki ühiste filmide looduskaadrid. Kui nii Fricke ja Malicku filmides on selge sõnum ja mõte ning käega katsutav narratiiv, siis "Ärkamises" seda pole.

Film pakub ainult ilusaid kaadreid ning püüab tähelepanu sellega, et seda filmiti kuue aasta jooksul 35 riigis, sealhulgas ka Eesti metsades ning selleks kasutati seninägemata võtteid nagu näiteks maailma esimesed helikopterist filmitud time-lapse kaadrid ning robotite abil toimivaid kaameraliikumised. Sellest aga ei piisa, sest film ei kanna, kuna puudub lugu ja mingigi narratiiv, mis tähelepanu hoiaks.

Suurepärase helilooja Joseph Trapanese komponeeritud muusika on ainus, mis filmi koos hoiab, aga seegi muutub korduvaks nagu kõik muu. Festivali avafilmiks sobib see elamus juba sellepärast, et Joseph Trapanese oli ise kohal juhendamaks reaalajas esitatud kontserti ja koori. Kui see elamusepõhine osa valemist eemaldada, siis mõjub film pigem tühja reklaamina 35 riigile ja eelkõige tehnoloogiale ja Dubaile, mis aitas filmi ka teoks teha.

See kõik on irooniline, sest eesmärk oli teha ood inimsoo ja maailma mitmekesisusele. Selle ülesandega sai näiteks "Samsara" paremini hakkama, sest üritas hämmastavate värvidega erinevatest maailma paikadest pärit loodus - ja tegevuskaadritega ka midagi öelda - see lasi mediteerida maailma ilu vaadates ja mõelda inimkonna pöördumatu mõju peale.

"Ärkamine" avab tõesti silmi selle koha pealt, et niimoodi pole tõesti loodust varem jäädvustatud ja tehnoloogilises aspektis on tegu hunnitu saavutusega. See kõik oleks meeldejäävam ja olulisem, kui film ei mõjuks reklaamina. Hea on see, et loodust näidatakse uue nurga alt, aga teised on seda teinud mõtestatud eesmärgi nimel.

"Ärkamine" linastub PÖFFi raames neljapäeval Tallinnas, reedel Tartus ja 1. detsembril veel korra Tallinnas.