ARVUSTUS | Netflixi ulmeseriaalil "Another Life" on hea idee, aga kohutav stsenaarium
"Another Life" on järjekordne Netflixi originaalne ulmeseriaal, mis on saanud tugevat vastukaja, aga kahjuks on olnud see valdavalt negatiivne. Seriaali keskmine hinne on Netflixi jaoks üks madalamaid, laskudes isegi The CW "Võluväe" ("Charmed") uusversiooni tasemele. Eks ole seegi vihje, et Netlifxi algoritmid enam ei tööta, kuid üks kindel - "Another Life" oleks saanud olla kümneid kordi parem, sest idee on tegelikult hea.
"Another Life" tekitab veidra konflikti - analüütiline osa minust leiab kõik vead üles ja sunnib pead raputama, kuid samal ajal vaatasin kõik episoodid suure huviga järjest ära. Tahan öelda, et seriaal meeldis minule, kuigi kõrget hinnangut pole võimalik anda.
Kathee Sackhoff ("Battlestar Galactica") on endine kosmoselaeva kapten Niko Breckinridge, kes kutsutakse tagasi teenistusse, kui salapärane õhulaev maandub planeedil Maa ja ehitab hiiglasliku kristallidest torni, mis hakkab saatma signaale kosmosesse. Samal ajal, kui üks meeskond jääb Maale, et proovida mõistatus lahendada, siis lendab teine torni poolt saadetud signaali asukohta, et tulnukatega tutvust teha. Siit algab seiklus, mida on kõige kergemini kirjeldada järgmiselt - pakutakse kõike seda, mida on teised ulmeseriaalid juba teinud, kuid seekord mitmeid kordi halvemini.
Seriaali idee tõmbab sisse - korralik müsteerium ja tugev ulmeelement, mida saadab võimas produktsioon. Sellega kahjuks asi ka piirdub. Olgugi, et ekraanil näeme tuntuid näitlejaid, siis siin seriaalis pole meeldejäävaid karaktereid. Kõik on kõrvaltegelased kellegi kolmanda loos, keda vaatajale kunagi ei näidata. Selgelt on tunda, et seriaali autor Aaron Martin on paadunud žanri austaja, mis tähendab, et isegi kui vaatan seriaali armastuskirjana tuntud klassikutele, siis tegemist on ühe emotsioonitu ja nürimeelse kirjaga.
Dialoogid, karakterid ja sündmused on kõik lohakad. Just sõna lohakas sobib siia suurepäraselt, sest pidevalt tundus, et tekkis mingisugune situatsioon, mida kirjutajad ei osanud lahendada, mistõttu löödi käega ja lihtsalt pandi midagi kokku, mis iganes see ka siis ei oleks. Siit on puudu igasugune fookus, sest ideesid loobitakse vasakult paremale, kuid mitte ükski nendest ei jää kunagi püsima. Lugu on ainult momentides kinni ning raske on millestki kinni haarata. Sellest tulenebki probleem, kus mitte ükski karakter ei imponeeri ning motiivid ei oma põhjuseid, mille puhul võiks kaasa rääkida.
Kiiresti hakkas häirima ka selgelt kopeeritud elemendid teistest suurtest ja tuntud žanriteostest, millest võiks nimetada näiteks, nagu näiteks "Tähtedevaheline" ("Interstellar"), "Saabumine" ("Arrival"), "Star Trek", "Tähevärav Universum" ("Stargate Universe"), "Tähevärav SG1" ("Stargate SG1"), "Kolmanda astme lähikontaktid" ("Close Encounters of the Third Kind"), "Solaris", "Kuu" ("Moon"). "2001: Kosmoseodüsseia" ("2001: A Space Odyssey"), "Silent Running" jne. Kopeerimine ei ole otseselt halb, sest eelnimetatud teosed on osaliselt üksteisest inspireeritud ja laenatud, kuid originaalsus on siiski see, mis määrab ja "Another Life" seda ei oska. Iga hetk tundub olevat juba varem mitu korda tehtud, kuigi tõesti on paar momenti, mida ei osanud ette näha. Hetkel ei tea, kas see on hea või halb.
Selline peata ringi jooksmine tekitab kaks eraldi lugu kosmoses ja Maal, kus mitte kummagi puhu polnud minul mingisugust pinget, et kas karakterid elavad või surevad. Mul oli täiesti ükskõik, kas Niko 8-aastane tütar sureb või terve kosmoselaev päikesesse sõidab, sest kõik karakterid on iseloomuta ühekülgsed taustatantsijad, ilma rütmita, muusika ja esilauljata. Mitte keegi nendest ei tohiks seal kosmoses olla ja nad on nii kaugel oma ala spetsialistidest kui see on üldse võimalik.
Nende käitumine ja neid saatev narratiiv on täis suuri musti auke, mis tõmbavad igasuguse loogika endasse. Kurvaks teeb ka see, et kõik "maailma parimad" piloodid ei tohiks isegi jalgrattaga sõita, veel vähem seda missiooni juhtida. Karakterid ja see veider sotsiaalpoliitiline vaatenurk, mis tundub olevat Netflixi uus standard, tekitab paroodiahõngulise tunde, sest vaataks nagu mingisugust reality-TV seriaali, kus blogijad ja Instagrami suunamudijad saadetakse päikese poole ning nad peavad suures paanikas nüüd ellu jääma.
Kathee Sackhoffi jaoks see pole muidugi uus tulemine peale Starbucki rolli, kuid tema on siiski ainuke päikesekiir selles tihedas mustas augus. Tema karakter saab enim aega ning tal on momente, mida saaks vaatajale rohkem lahti harutada. Tal on veider suhe laeval tehisintellektiga William, samal ajal kui mees ja tütar ootavad kodus. Muideks seriaalis parandatakse arvutit armastusega ehk siis kui arvuti on katki, tuleb teda ainult armastada ja see saab korda.
Seriaali kõik sündmused jääksid olemata, kui tegelaste hulgas oleks mõni inimene, kes oma tööd ka reaalselt oskaks. Ehk siis siin on tegemist "lollid inimesed teevad lolle tegusid" lähenemisega ning see muutub kiiresti väsitavaks. Esimene hooaeg on ainult 10 episoodi, aga teine hooaeg jääb niikuinii tulemata, sest kvaliteedist rääkida ei saa. Üks müsteerium jäi siiski õhku - miks seriaal mulle meeldis ja miks ootan nüüd ka teist hooaega? Veider...
