Ellen tõdes, et Anti oli tema jaoks tol ajal kõik ja rohkemgi veel. "Ta oli inimene, kes ­aitas minu isa, kui ta oli kodus tasakaalu kaotanud ja kukkunud ega suutnud end liigutada. Kiirabi töötajad olid kõik naised, nad poleks suutnud isa kuidagi paigast nihutada. Anti võttis nagu tõeline kangelane minu isa sülle ja viis ta kiirabiautosse. Selline oli nende kahe esimene kohtumine, mida isa ka humoorikalt meenutas – et ei mingit piinlikku käesurumist, vaid otse väimehele sülle."

Anti tunnistas, et see oli väga raske aeg. "Nii vaimselt kui füüsiliselt. Näha kõrvalt, kuidas mulle oluline inimene kannatab nii meeletut valu. See kevadine köietants, et pidevas unevõlas olles suuta hoida üleval nii enda kui Elleni kõikuvat tuju, oli ääretult kurnav. Aga alati, kui tekkis järjekordne raske moment, ütlesin nii endale kui Ellenile, et kui me selle perioodi üle elame, siis võime ükskõik millele koos vastu astuda, siis ei peata meid partneritena enam miski."

Anti sõnul see pool aastat oli emotsionaalses plaanis kohutavalt keeruline laveerimine erineva suuruse ja teravusega karide ning jäämägede vahel.

Jaga
Kommentaarid