ARVUSTUS | "Kolm reklaamtahvlit linna servas" – selline ports kvaliteeti korraga ekraanil ei saabu just iga nädal
Teost võiks nimetada parema väljendi puudumisel mustaks komöödiaks ja selle tee valisid ka selle reklaamijad, aga nagu parimate filmide või sarjade puhul tänapäeval ikka, ei klammerdu tulemus selgelt ühegi žanrilise määratluse külge.
Jah, siin leidub hea ports komöödiat – peamiselt sellist, mida paljud nimetaksid julmaks, aga mis on siiski alati vaimukas ja nõelterav. Aga siin on ka hea ports tõeliselt ehedat ja liigutavat draamat, mis võib lausa su väikese musta südame murda, kui sisse elad.
Ja kuigi mingis vormis märulit on nende kahe kõrval oluliselt vähem, on see olulisel kohal ja just säärane mõnus filmilik, mille vägivaldsus võib ehmatada, aga hoiab pilgud nagu liimitult enda küljes.
Aga kõik see oleks vähetähtis, kui seda ei hoiaks koos selgelt oma võimete tipus viibiv stsenarist-režissöör Martin McDonagh, kes teadis täpselt, mida ta tahab öelda ja näidata ning lasi sellel siis välja mängida nii vahedalt, elusalt, omapäraselt ja nauditavalt, et enamik teisi filme tunduvad selle kõrval natuke puised.
"Ebbing" on suutnud kampa meelitada suure hulga pagana andekaid näitlejaid nagu Sam Rockwell, Woody Harrelson, Abbie Cornish, Lucas Hedges, Caleb Landry Jones, Peter Dinklage, John Hawkes, Zelijko Ivanek... kui meenutada meeldejäävamaid sooritusi.
Lühidalt mõjuvad nad nagu unistuste tiim, kus igaüks on tipptegija ning annab parima, mida üks filmitegija või -vaataja üldse tahta oskaks.
Ja kõike seda head troonib keskset osa täitev Frances McDormand, ilmselt Ameerika kinoajaloo paremaid näitlejannasid, kes viib talle omase „karmi, aga õrna” stiili uutele kõrgustele ning mõjub vaatajale samasuguse ergutava kõrvakiiluna nagu tema tegelane neile, kellega linna jagab.
See on erakordne tegelaskuju ja nõuab ilmselt ka parimalt näitlejannalt pingutust, et kogu tema raevu täis oleku kõrval ka tundlik ja õrn pool nii selgelt välja tuua nagu see on õnnestunud.
Meeldejäävaid esitusi on siin tõesti liiga palju, et hakata üksipulgi lahkama, niigi kisub see kirjatükk pikale. Küllap isegi tähtsam on märkida, et kuigi tegelasi leidub palju, leiab McDonagh nende kõigi jaoks ka tähelepanu ja hingamisruumi, nii et keegi poleks lihtsalt mingi tüüp, vaid annaks toimuvale midagi tähendusrikast juurde.
Isegi vähim ekraaniaega saavad tegelased annavad teatud moel päris inimese mõõdu välja, mitte pole lihtsalt kohal, et lugu edasi liigutada või midagi.
Ja ma ei maininud isegi veel dialoogi, mis on alati tarantinolikult värske ja jõuline (mitte stiili, vaid just laengu poolest), ning lugu, mis leiab palju viise vaatajat kasvõi natuke üllatada. Ma ei mäletagi kohe teist linalugu, mida vaadates nii paljud olukorrad või stseenid oleks teisiti välja mänginud kui ma paljunäinud kinofännina eeldasin. Kui see pole nüüd loovestmise meistriklass ekraanil, siis ma ei tea, mis on!
Ja ikka pole ma veel sisulist kvaliteeti kiites jõudnud ära mainida üht selle kõige tähtsamat väärtust: vaimusügavust. See annabki nimelt „Ebbingile” selle tõelise meki... mis paraku omakorda jälgimise mõnegi jaoks ilmselt ka raskeks muudab.
Sügavamal tasandil räägib lugu nähtusest nimega irratsionaalne raev (pole mõtet guugeldada, ma olen üsna kindel, et mõtlesin selle väljendi ise välja), mis tänapäeva inimest vaikselt, aga kindlalt sööb ja mille ilmingud panevadki nii mõnegi ohkama, et maailm on hukule määratud.
Irratsionaalne raev on meis ilmselt rohkem kui ühel põhjusel ja loomulikul teel tekkiv agressiivne energia, mida tänapäeva inimene endas pigem kardab, vihkab ja eitab, tahab sellest mööda vaadata ja seda alla suruda.
Kuna nähtamatu vaenlasega võidelda ei saa, jääb mõnigi irratsionaalse raevu nõiaringi kinni – teiste hulgas "Ebbingi" mitu tähtsamat tegelast – ega pruugi sellest üldse välja saada. Kaine meel siin ei aita, sest ei suuda veenvalt vaielda tundega, mis on sinu sees (okei, saab, aga sellest pole kasu).
Ja nii see viha muudkui närib meid ja paneb pidevalt uusi ohutuid sihtmärke otsima, kelle peal end mugavalt välja elada ja maha laadida, et kasvõi hetkeks rahu saada... Mu hinnangul on see tänase ühiskonna üks suurimaid vaimseid probleeme ja mul on hea meel, et keegi suudab seda ehedalt ka ekraanil kirjeldada.
Okei, kõik te kolm lugejat, kes siiamaani vastu pidasid. Kui stsenarist-režissöör Martin McDonagh nüüd huvi äratas, siis teadke, et ta on seni valmistanud filmid "In Bruges" ("Palgamõrvarid Brügges”, 2008) ja "Seven Psychopaths” ("Seitse psühhopaati”, 2012).
Mõlemad kombineerivad "Ebbingiga" sarnaselt nii märulit, draamat kui ka komöödiat, mõlemad on päris originaalsed ja head. Aga uue teose näol saabus siis härra esimene tipptöö, mis paneb temalt veel palju rohkem ootama.
Ma kirjutan arvustusi tavaliselt nii ruttu kui võimalik pärast vaatamist, seekord ma aga ei suutnud seda. Pidin laskma asjal settida ja harjuda mõttega, et ükspuha mida ma kirjutan, teose tegelikku headust ma ilmselt edasi anda ei suuda. Kirjutades ja üle lugedes tekkis samuti pidevalt soov hakata juurde ja ümber kirjutama, et mõnda lisadetaili mahutada või asja täpsustada, aga las olla.
"Ebbing" on seni kogunud IMDb andmetel 164 filmiauhinna-nominatsiooni ja 75 võitu. Viimaste hulgas on neli Kuldgloobuse võitu – parim film / draama, stsenaarium, näitlejanna draamas (ikka McDormand) ja meeskõrvalosatäitja (Rockwell). Teos kandideerib ka seitsmele Oscarile, sh kui parim film, stsenaarium, näitlejanna McDormand ja isegi eraldi kaks meeskõrvalosatäitjad (nii Rockwell kui ka Harrelson).
Loodan, et filmiakadeemia araks ei löö ja neid auhindu siiski mingile turvalisele valikule ei kingi. Sest kuigi "Ebbing" võib mõjuda karmilt nii sisult kui vägivalla kui ka ohtra vandumise tõttu, siis on see ikkagi täiuseni ihutud tipptöö, mis ei tohiks kaotada mingile Spielbergi poolkõvale „The Post’ile” ("Salajased paberid").
Keda see vandumine segab, kui tulemus on nii hea?! Selline ports kvaliteeti korraga ekraanil ei saabu just iga nädal.
