ARVUSTUS | "BlacKkKlansman: Must mees klannis" on tragikoomikaga vürtsitatud käre ühiskonnakriitika
Tõestisündinud lool põhinev "BlacKkKlansman: Must mees klannis" räägib loo John David Washingtoni ("Ballers") poolt kehastatud Ron Stallworthist, kellest saab 1970-datel aastatel Colorado Springsi esimene mustanahaline politseinik. Ron seab endale ülesandeks imbuda valge rassi ülemuslikkust propageeriva Ku Klux Klani ridadesse, kuid oma tumeda komplekssiooni tõttu on tal keeruline isiklikult klanniga kontakti astuda. Sestap määratakse Roni valgenahkseks dublandiks tema kolleeg Flip Zimmerman, keda kehastab uutes "Star Warsi" filmides tuntust kogunud Adam Driver. Koos töötades imbuvad mehed kohalikku Klu Klux Klani rakukesse ja asuvad seda seestpoolt õõnestama.
Spike Lee looming on alati olnud poliitiliselt laetud ning "BlacKkKlansman" ei ole erand. Režissöör kasutab Stallworthi tragikoomilist lugu, et juhtida vaataja tähelepanu modernse ühiskonna üha süvenevale radikaliseerumisele. Lee on korduvalt väljendanud oma vastumeelsust Ühendriikide praeguse administratsiooni osas ning ka kõnealuses filmis leidub stseene, mis kõnetavad otseselt Donald Trumpi poliikat.
Meisterliku režissööritöö tulemusena suudab "BlacKkKlansman" samaaegselt naerutada ja hirmutada - Stallworthi juhtum on naeruväärne selle sõna kõige paremas mõttes, kuid kinost lahkudes jääb hinge kriipima mõte, et pea 50 aastat pärast filmis kujutatud sündmusi ei suuda maailma liidrid jätkuvalt ühtselt rassivägivalla vastu seista, vaid kasutavad seda ära isiklike eesmärkide edendamiseks. Hea töö, Spike Lee, sa panid mind ennast jälle halvasti tundma!
Näitlejatöö suudab filmi omapärase loo iseärasused edukalt vaatajateni tuua. Washington kannab Stallworthi rolli nauditavalt välja, kuid erilist tähelepanu väärib Driveri sooritus juudi päritolu võmmi Zimmermanina, kes klanni imbununa peab valjuhäälselt oma rahvast mustama. Meelde jääb ka Ashlie Atkinsoni ("Wall Streeti Hunt") sooritus ühe klanniliikme üdini lojaalse abikaasana, kes oma mehe aateid fanaatiliselt toetab. Ainsa kriitikanoolega saab pihta Topher Grace, kes ei näi Ku Klux Klani juhi David Duke’i rollis veenev ja meenutab oma kõnemaneeriga ehk natuke liialt palju Eric Foremani seriaalist „"That 70s Show".
Eraldi äramärkimist väärib kindlasti ka filmi võrratu ajastutunnetus, alates garderoobist ja lõpetades heliribaga. Afrosoengud, alt laienevad püksid ja nahkjakkide üleküllasus annavad edukalt edasi seda ainulaadset 70-date hõngu. Ajastut aitab vaatajale maha müüa ka Terence Blanchardi heliriba, mis ei ole küll väga mitmekülgne, kuid toimib siiski veel ühe lisaaknana möödunud aegadesse.
"BlacKkKlansman: Must mees klannis" on Spike Lee üks parimaid teoseid, mis jääb meelde elulise huumori, varjamatu ühiskonnakriitika ja võrratu ajastutunnetusega. Olenemata sellest, et filmi tegevus toimub 70-datel, kõnetab linateos eelkõige siiski tänapäeva ühiskonda ja selle asukaid ning teeb seda režissöörile omase professionaalsusega. Filmisõprade jaoks on tegu maiuspalaga, mis on vaieldamatult kogemist väärt.
"BlacKkKlansman: Must mees klannis" on praegu kinodes.
