ARVUSTUS | Eurorämpsu kroonimata prints Gerard Butler on põhjus, miks vaadata märulit "Kaitseingel on langenud"
Esiti langes Olümpos, siis London... "Kaitseingel on langenud" ("Angel Has Fallen") kujutab endast kolmandat jagu märulitriloogias, mille sangar kivikõvade rusikatega, alati täpselt tulistav ja plahvatustestki elusana väljuv salateenistuja (Gerard Butler), kes USA presidendi nahka päästab ja tolle mõrvata soovijaid karjakaupa kahjutuks teeb.
Sedapuhku lavastatakse ta kohe alguses ise atentaadikatses süüdi ning peab ennast esmalt vaba ja tervena hoidma, et siis nn vaba maailma liidrile tuge pakkuda.
Presidendi osas vahetab Aaron Eckharti välja senine taustamängija Morgan Freeman, filmisõbra jaoks ehk põnevamatest nimedest teevad kaasa Nick Nolte, Danny Huston, Lance Reddick, Tim Blake Nelson jt.
Kui 2013. aastal valminud esimene osa on suht isikupäratu, pateetiline ja end ebausutavast loost hoolimata liiga tõsiselt võttev suure eelarvega B-film, siis 2016. aasta järg kujunes lausa meeldivaks üllatuseks. Tootjad keerasid kõik üle võlli – nii patriootlikku ülevust kui ka raevukat ja vaatemängulist madistamist on toitvalt ja rohkelt –, nii et tulemus on etem kui koostisosade põhjal eales oodanuks.
Vastne kolmas muudab veidi suunda, mis on iseenesest tervitatav ja veidi värskustki lisav. Aga kuna see ei vii tulemust piisavalt selgelt oma unikaalsele rajale, jääb teos kuidagi ebamugavalt kahe eelkäija vahele istuma.
Butler on kommenteerinud, et "Kaitseingel" on sarja tegelasekeskseim – vastukaaluks märulikesksusele –, mis on iseenesest õige. Seda lähenemist toetavad ka igatepidi adekvaatsed näitlejatööd, mis iseenesest ebausutavale loole tõsiseltvõetava mõõtme annavad. Ei võta need sooritused end liiga tõsiselt nagu varem, ega pööra asja ka jandiks.
Paraku on rõhk endiselt sündmustel ja tegelased on süžee käsutuses taas pigem etturid kui ise paeluvad (midagi põnevat ei anta öelda ega teha ka arvukatele kõrvaltegelastele). Ning kõik märulisse puutuv on pigem keskpärane. Ei trumpa see eelnevalt nähtut kaugeltki üle ega lisa ka midagi tähendusrikast juurde.
Tegijate inspireeritust ei ilmne ei kaamera ees ega taga, ka lugu ise on hillitsetud ja lihtsalt žanristampe pakkuv, rääkimata 20 minutit vältavast aeglasest sissejuhatusest, mis on selgelt liig. Midagi võimsat ei laseks pakkuda ilmselt ka eelarve, mis on madalam kui varem, ainult 40 miljonit dollarit. (Mitte et sellega ei oleks võimsaid märulifilme tehtud...)
Meeldejäävate trikkide ja efektide asemel piirdub adrenaliinipumpamine tulevahetuste ja plahvatustega, umbes nagu siis, kui Steven Seagal liiga vanaks ja paksuks jäi, et pahalasi jätkuvalt ka füüsiliselt nuhelda.
"Kaitseingel" on iseseisvalt võttes adekvaatne meelelahutus, nii et sellele otseselt kaigast anda on vast ebavajalik. Aga sellest põnevamaid, meeldejäävamaid või lihtsalt vägevamalt teostatud märuleid ilmub pidevalt, nii et soovitada tunduks samuti veidi kohatu.
Seega hoidku silmad kikkis eelkõige Gerard Butleri austajad nagu ma isegi, keda see Clive Oweni ja Sylvester Stallone’i hübriid ja "eurorämpsu" (märulikino alažanr) kroonimata prints endiselt paelub.
Teose esmane piletimüügiedu on pigem tagasihoidlikupoolne, seega neljas jagu hetkel teemaks pole ja autorid ei pea seega pead murdma, et kuidas ometi jätkata. Butlergi on avalikult möönnud, et asi võiks triloogiaga piirduda.
